Ajakirjal Eesti Loodus valmis esimene omataoline mobiilirakendus, millega saab lähemalt tundma õppida Eesti kojaga maismaatigusid. Google Play veebipoest tasuta allalaetav ja Androidi operatsioonisüsteemiga nutitelefonis või tahvelarvutis töötav rakendus „Eesti Looduse teoaabits“ aitab määrata ühtekokku 71 Eestist leitud kojaga maismaatigu.

Tigude liigid on äpis jagatud kolme alagruppi vastavalt koja kujule ja mõõtmetele (alustades suuremast). Kuhikja ja lapiku kojaga teod on järjestatud koja maksimaalse laiuse ning pikliku kojaga teod koja maksimaalse kõrguse alusel.

Liigikirjelduste kõrval pakuvad „Eesti Looduse teoaabitsas“ määramisabi suurepärased Henn Timmi tehtud fotod ja Jaanika Sokmani joonistused erinevate tigude kodadest. Ühtlasi on aabitsas eraldi pildiliselt lahti seletatud kodade peamised liigitunnused.

Rakenduse kasutamisega peaks ühtmoodi hästi hakkama saama nii väikesed kui suured teohuvilised. Kaasaegse õppevahendina saab seda tigudemäärajat kasutada ka koolis – nii loodus-, bioloogia- kui ka õuesõppetundides.

Teoaabitsa tekstide üks koostajaid, Annelie Ehlvest, ütleb, et kuigi teod on looduses üsna eksimatult äratuntav loomarühm, siis laiemalt ei tunta neid kuigi hästi. „Põhjust, miks tigusid kehvemini tuntakse kui näiteks linde, pole raske leida. Enamjagu tigudest on tillukesed ja varjulise eluviisiga. Vaid mõned neist on piisavalt suured, et meie tähelepanu köita. Üle poole meie kojaga tigude koja mõõtmed ei ületa täiskasvanuna poolt sentimeetrit,“ osutab Ehlvest.

Suuremaid teoliike on kerge leida ja märgata, ent lõviosa väiksematest teoliikidest eelistab elada taimestiku varjus või metsakõdus. Kui suuremad teod on silmaga määratavad, siis väiksemate kindlakstegemiseks on vaja kasutada abivahendeid – luupi või binokulaari.

Ehlvesti sõnul tasub praegu tigusid igalt poolt otsida. „Teokooslused on üldiselt liigirikkamad ja arvukamad niisketes ja varjulistes kohtades. Liigirikkad on ka metsad, eriti salumetsa tüüpi metsad, kuid tegelikult leidub tigusid nii aias, lähimas pargis kui ka iga kraavi kaldal ja teeservas,“ viitab ta.

„Eesti Looduse teoaabits“ on 2014. aastal MTÜ Loodusajakirja „Looduse raamatukogu“ sarjas ilmunud raamatu „Eesti kojaga maismaatigude määraja“ nutiversioon.

Teoaabits valmis Keskkonnainvesteeringute keskuse toetusel.

„EESTI LOODUSE TEOAABITS“
Tekstid: Annelie Ehlvest, Piret Kiristaja ja Liina Remm
Eesti maismaatigude nimestik: Tiina Talvi, Annelie Ehlvest, Piret Kiristaja, Liina Remm
Fotod: Henn Timm
Joonistused: Jaanika Sokman, Boreal OÜ
Rakenduse toimetaja: Ulvar Käärt
Keeletoimetaja: Geda Paulsen
Tarkvara- ja tootearendus: Mikk Oad
Toetaja: Keskkonnainvesteeringute Keskus

 
Valmis on saanud android-telefonidele mõeldud Eesti Looduse teoaabits, mis aitab kodade järgi määrata kõiki kojaga maismaatigusid, keda on Eestis kokku 71 liiki.
Kuigi teod on eksimatult äratuntav loomarühm, siis liigiti tuntakse neid üldiselt vähe. Teatakse põhiliselt kiritigu ja viinamäetigu, võib-olla ka mõnda vööttigu ning sellega asi piirdubki.
Uues äpis on aga olemas kogu info koos piltide, joonistuste ja kirjeldustega.
Äppi käis tutvustamas ajakirja Horisont peatoimetaja Ulvar Käärt ning tigudest ja nende eluviisidest rääkis tigude ekspert Annelie Ehlvest.

Kuula saadet siit.

LOODUSAJAKIRI SOOVITAB

Eesti Looduse augustinumber: Eesti on kümne tuhande soo maa

Tundub, et soodest kirjutatakse ja räägitakse sageli, ometi ei tunne me nende seisundit ja tähtsust kuigi põhjalikult. Kas ikka usutakse, et Eesti alast hõlmavad sood 21% või pole see enam ammu nii? Paraku on looduslikus seisus soid meil kõigest 5‒6%. Mis on jääksood ja milline on nende elustik? Kuivõrd sellise maastiku iseärasusi üldse tuntakse? Mille poolest on heas seisundis sood tähtsad? Kindlasti leiab nendele küsimustele vastused vast ilmunud ajakirjast.

Põhjalikumalt on augustinumbris vaatluse all sood kui süsinikusidujad. Jüri-Ott Salm ja Ain Kull selgitavad, kui palju sood süsinikku seovad ning kui palju kasvuhoonegaase lendub õhku soode kuivendamisel. Edgar Karofeld ja Triin Triisberg-Uljas selgitavad, miks on vaja jääksoid korrastada ja kuivõrd on senised tööd õnnestunud. Ühtlasi on kõne all need moodused, millega on püütud endisi turbatootmisvälju taastaimestada. Üks lahendus on rajada neile marjapõllud. Sellest kirjutab täpsemalt Taimi Paal, kes kinnitab, et jõhvika ja ahtalehise mustika kultuurid edenevad turbaväljadel üsna kenasti. Kai Kimmeli artikli teema on meie soodes looduslikult kasvavad marjad.

Soid vaatleme ka kultuuriloolise ja pärimusliku poole pealt. Ühtlasi on sood kosutavad loodusmaastikud, kus matkata ja puhata. Avaloos annab Piret Pungas-Kohv ülevaate soode kujundist eesti lastekirjanduses, alustades Kreutzwaldist ja lõpetades Kivirähaga. Marju Kõivupuu kirjeldab loodusnähtust, mida nüüdisajal pole enam tähele pandud, sest enam ei käida sügisõhtutel rabades. Ent pärimuslugude põhjal teame, et meie esivanematele olid virvatuled tuttav nähtus. Kõivupuu sulest on teinegi kirjutis, kus ta soovitab Eesti rahvustaimeks valida turbasambla, keda meie soodest on seni teada vähemalt 37 liiki. „Rabamatka ABC“ kätkeb aga nõuandeid, kuidas oleks kõige otstarbekam ja samas ohutum liikuda mitmesugustes soodes. Reisihuvilistel soovitame lugeda kirjutist Andide mäestiku soodest: sinna juhatab Jaanus Paal.

Sood-rabad on jutuks veel Urmas Tartese ja Arne Adra tööjuhendis pildistamise kohta. Nende artiklisarja seekordne siht on õpetada vahet tegema maastiku- ja elupaigafotodel. Üsna vesise paigakese on vaatluse alla võtnud ka Juhani Püttsepp, kes meenutab Emajõe kallastel tegutsenud kunagisi lodjavedajaid ja neid, kes jõge sirgemaks kaevasid. Augustinumbri usutlus on samuti soode teemal ja mõistagi tasub sellest juttu ajada soode uurija ja kaitsja Eerik Leibakuga.

Eesti Loodust saab lugeda nii paber- kui ka digiajakirjana, viimase leiab Loodusajakirja e-poest.

LOODUSAJAKIRJA SÕNUMEID

Eesti Loodus ilmumise aeg muutub

Alates septembrist hakkab ajakiri Eesti Loodus ilmuma tavapärasemast varem. Väljaanne jõuab tellijate kätte ja müügilettidele juba kuu alguses. „Leidsime, et värsked loodusuudised võiksid inimesteni jõuda kuu alguses. Uus kuu algab ja uus Eesti Loodus ongi postkastis,“ kommenteerib muutust ajakirja peatoimetaja Toomas Kukk.

Muutub ka tellimuste esitamise kord. Järgmise kuu ajakirja saamiseks tuleb tellimus esitada ja tasuda selle eest hiljemalt 20. kuupäeval. Kõige mugavam on tellimust esitada e-poe kaudu, kuid oma soovi võib edastada ka e-kirjana aadressile loodusajakiri@loodusajakiri.ee või telefonitsi 610 4105.

Kuulo Kutsar kinnitab, et ka eestlastel tuleb Zika-ohusse tõsiselt suhtuda (foto: www.kliinik.ee)

Kuku räägib Zika-viirusest

Iganädalases Kuku raadio saates „Loodusajakiri“ saab sel nädalal sõna terviseameti epidemioloogianõunik Kuulo Kutsar, kes räägib mullu tõsiseks terviseohuks muutunud Zika-viirusest. Teema on väga aktuaalne seetõttu, et Brasiilias, kus praegu toimuvad Rio de Janeiro olümpiamängud, on oht nakatuda Zika-viirusesse suurem kui kusagil mujal. Kuulo Kutsari sama teemat käsitlev artikkel on avaldatud ajakirja Horisont suvenumbris. Kutsarit on küsitlenud Toomas Jüriado. „Loodusajakirja“ saateid saab järelkuulata Kuku taskuhäälingu lehelt.

Tigusid saab nüüd nuhvli abil tundma õppida

Ajakirjal Eesti Loodus valmis esimene omataoline mobiilirakendus, millega saab lähemalt tundma õppida Eesti kojaga maismaatigusid. Google Play veebipoest tasuta allalaetav ja Androidi operatsioonisüsteemiga nutitelefonis või tahvelarvutis töötav rakendus „Eesti Looduse teoaabits“ aitab määrata ühtekokku 71 Eestist leitud kojaga maismaatigu.

Tigude liigid on rakenduses jagatud kolme alarühma vastavalt koja kujule ja mõõtmetele (alustades suuremast). Kuhikja ja lapiku kojaga teod on järjestatud koja suurima laiuse ning pikliku kojaga teod koja suurima kõrguse alusel. Liigikirjelduste kõrval pakuvad „Eesti Looduse teoaabitsas“ määramisabi Henn Timmi tehtud fotod ja Jaanika Sokmani joonistused erisuguste tigude kodadest. Ühtlasi on aabitsas eraldi piltide abil seletatud kodade peamisi liigitunnuseid. Rakenduse kasutamisega peaks ühtmoodi hästi hakkama saama nii väikesed kui ka suured teohuvilised. Kaasaegse õppevahendina saab tigudemäärajat kasutada ka koolis: nii loodus-, bioloogia- kui ka õuesõppetundides.

„Eesti Looduse teoaabits“ on 2014. aastal Loodusajakirja „Looduse raamatukogu“ sarjas ilmunud raamatu „Eesti kojaga maismaatigude määraja“ nutiversioon. Teoaabits valmis keskkonnainvesteeringute keskuse toetusel.

Mulluse fotovõistluse noorte klassi peaauhind taimefotode kategoorias läks Geteli Hannile

Kutsume osalema Eesti Looduse fotovõistlusel

Sel aastal korraldatakse Eesti Looduse fotovõistlus seitsmeteistkümnendat korda. Ootame teie tänavu tehtud pilte: neid saab üles laadida alates 1. septembrist kuni 1. oktoobri südaööni Loodusajakirja veebilehel. Tänavu on noorte kategooria auhindade hulgas ka Photopointi fotokursus: saab võtta osa veebiõpikeskkonna kursustest „Makrofotograafia“ ja „Loodus- ja perefotograafia põhitõed“.

EESTI SÕNUMEID 

Välimuselt kährikut meenutav pesukaru saaks Eesti oludes kenasti hakkama, ent mõjuks siinsetele liikudele halvasti. Tegu on ühe kardetavama võõrliigiga, kelle sattumist meie loodusesse tuleb vältida (foto: KKM)

Nüüdsest toetab liigikaitset üleeuroopaline keelatud võõrliikide nimistu

Alates 3. augustist hakkas Euroopa Liidus kehtima esimene ühtne looduskaitse seisukohalt ohtlike invasiivsete võõrliikide nimekiri. Selles leiduvaid liike ei tohi importida, vedada, turustada, pidada, paljundada ega loodusesse lasta.

Esimeses nimekirjas on 37 liiki: loendi ja iga liigi foto leiab keskkonnaministeeriumi teemalehelt. Aja jooksul võõrliikide nimistu muutub ja peagi lisandub mõni uus liik. Nimestikku on võimalik kanda ka liike, keda Euroopa Liidus ei ole veel leitud, kuid kelle ohtlikkust teadusandmete põhjal eeldatakse. See võimaldab (sisse)veokeeldudega ära hoida nende sattumist Euroopa Liitu või vähemalt seda edasi lükata. Eesti looduses leidub teadaolevalt kaheksa nimistu liiki. Peale nende on osa liike ilmselt olemas inimeste kodudes akvaariumides, lemmikloomana või aedades. Eestile on väga oluline, et ennetavalt on sellesse kantud pesukaru.

Nimekirjas olevaid liike võib lemmikloomana edasi pidada, kui need ei paljune ega pääse loodusesse. Samuti on lubatud poodidel varuks olevad lemmikloomad aasta jooksul inimestele müüa, kuid uued omanikud peavad tagama, et liik loodusesse ei pääse ega paljune. Loomade kasvatus kaubanduseks (s.t loomad, kes pole lemmikloomad) on keelatud ning nad tuleb humaanselt hukata. Määrus käib vaid elusate isendite kohta, loomadest tehtud tooteid see ei puuduta.

Keelatud on ka võõrliikide nimekirja kantud taimede sissevedu, sh pärsia ja Sosnovski karuputke müük ning kasvatamine. Aastane üleminekuaeg teiste taimede puhul tähendab, et poed võivad oma laojäägid aasta jooksul maha müüa, kuid kasvatada tohib ostetud taimi vaid siseruumides, kust levik loodusesse on välistatud. Juba olemasolevate nimekirja kuuluvate taimede uuenemist tuleb vältida ja kanda hoolte selle eest, et nad ei paljuneks (nt eemaldada õied enne seemnete valmimist), ühtlasi tuleb esimesel võimalusel nende kasvatamine lõpetada. Erandkorras võib nimekirja kantud liike kasutada ainult teadustööks, ex situ liigikaitse või meditsiini eesmärgil. Selleks tuleb taotleda keskkonnaametilt erandluba.

Keskkonnaministeerium  

Saesaare pais tõenäoliselt lammutatakse, sest hinnangu järgi on see ürgorule soodsaim lahendus (foto: Toomas Kukk)

Ahja jõe ürgoru soodsaim tulevik on ilma Saesaare paisuta

Saesaare paisu lammutuse keskkonnamõjude hinnangu käigus jõuti järeldusele, et Ahja jõe ürgoru ja sealsete haruldaste loodusmaastike, sh taevaskodade säilimise nimel tuleb pais lammutada ja veehoidlast loobuda. Aruandest selgub, et liivakivipaljandite ainus säilimisvõimalus on loodusprotsesside jätkumine, seega tuleb taastada normaalne jõevool. Veehoidla asemele tekkiv kiirevooluline jõelõik mõjuks soodsalt 20 kalaliigile, ebasoodsalt aga kolmele kalaliigile, nelja puhul mõju puuduks. Kaitsealustest lindudest saaksid elupaiku juurde nii jäälind kui ka vesipapp.

Paisu lammutamine pärsiks mõningaid praeguseid puhkuse- ja turismivõimalusi, nagu parve- ja paadisõit ning ujumine. Samas paraneksid süsta- ja kanuumatka võimalused ja tekiks supluskoht selle ajaloolise asukoha ligiduses. Paisu lõhkumine tähendaks ka seda, et senisel kujul peab lõpetama töö hüdroelektrijaam ning eeldatavasti tuleb uuendada mitut lähikülade kaevu.

Mõistagi muutuks suuresti maastikupilt, mis ühest küljest võimaldaks avastada seni osaliselt või tervenisti vee alla mattunud kuni 25 liivakivipaljandit ja mitut koobast. Teiselt poolt nõuaks paisjärve põhja korrastus ja metsastamine aega ja hoolt. Keskkonnaamet on keskkonnamõjude hinnangut heaks kiitvas otsuses öelnud, et juhul, kui jõge taastama asutakse, tuleb arvestada kõigi aruandes soovitatud leevendusmeetmetega. Samuti tuleb põhjalikumalt läbi töötada jõesängi sadestunud setete eemaldamise viis.

Keskkonnaameti keskkonnaosakonna juhataja Rein Kalle täpsustas Saesaare paisu lammutuse võimalikku edasist kulgu: „Oleme veendunud, et Eesti kauneim jõeorg tuleb ükskord taastada nagunii. Mida rohkem sellega venitada, seda enam ladestub järve setet ja kahjustuvad liivakivipaljandid. Saesaare paisu vee erikasutusluba kehtib 14. juunini 2017, misjärel saaks hakata veetaset alandama. Arvestamaks kohalike turismiettevõtjate ja hüdroelektrijaama omanike huvidega, tuleks anda neile aega üleminekuks valmistumiseks ja muutustega kohanemiseks. Kui pikk üleminekuaeg võiks olla ja kuidas töid rahastada, on sügisese arutelu põhiküsimus.“

Keskkonnaagentuur

Pruunkarusid kütitakse tänavusel jahihooajal kuni 56 isendit (foto: Wikipedia)

Tänavu tohib küttida viis pruunkaru rohkem kui mullu

Keskkonnaamet lubab tänavusel karujahihooajal ehk 1. augustist 31. oktoobrini küttida kuni 56 pruunkaru, s.o viis isendit rohkem kui möödunud aastal. Pruunkaru on kaitsealune liik, mistõttu jaht on lubatud vaid karu tekitatud kahjustuste piirkonnas ning pidada võib üksnes varitsus- või hiilimisjahti.

Pruunkaru küttimispiiri otsustamisel on arvestatud tema asustustihedust, juurdekasvunäitajaid, arvukuse muutust viimase nelja aasta jooksul, eelnevate aastate küttimisandmeid ning 2015. ja 2016. aasta kahjustuste paiknemist ja ulatust. Kõige rohkem on lubatud karusid lasta Lääne-Virumaal (12 isendit) ja Ida-Virumaal (8), ühtegi isendit ei tohi küttida neljas maakonnas: Hiiu-, Saare-, Valga- ja Võrumaal.

Karude üldarvukus Eestis on 2015. aasta sügisese seisuga ligi 700 isendit. Üks tema käekäigu näitaja on samavanuste poegadega pesakondade arv. Mullu registreeriti Eestis 63 sellist pesakonda. Kuigi see on varasemast aastast mõnevõrra väiksem, on tegu siiski kasvutrendiga. Peale selle, et on rohkem järglasi andnud emasloomi, on viimased kaks aastat olnud pesakonnad keskmiselt ka suuremad. Kahe viimase aasta keskmine pesakonna suurus oli 2,34 isendit. Sama number varasema perioodi kohta oli 2,1. Siginud ehk poegadega emakaru küttimine on jahieeskirja järgi keelatud.

Tänavu on mesikäpad lõhkunud 31 taru, hävitades 72 mesilasperet. Ühtlasi on karu tänavu kevadel Rapla maakonnas murdnud vähemalt neli karilooma. Kahju põhjustanud nuhtlusisendi küttimiseks väljastas keskkonnaamet suve alguses eriloa. Karu nähti küll korduvalt, kuid loom jäi tabamata.

Keskkonnaamet

Vaade Kukruse aherainemäelt on küll kaunis, kuid küngas ise keskkonnaohtlik (foto: Wikipedia)

Kukruse aherainemägi korrastatakse 9,7 miljoni euro eest

Kukruse aherainemägi asub Ida-Virumaal Kohtla vallas Peeri külas Tallinna‒Narva põhimaantee kõrval. Jäätmehoidla pindala on 4,85 ha ning sinna ladestatud aheraine kogus on umbes 1,3 miljonit tonni. Kukruse aherainemäge liigitatakse ohtlikkuse järgi A-kategooria jäätmehoidlaks, seega on oht keskkonnale ning inimeste tervisele suur. Ka uuringud on näidanud, et mäe sees käib pidev utmisprotsess, mille tõttu jõuab põhjavette naftaprodukte ja õhku erisuguseid kahjulikke aineid, nagu vääveldioksiidi, väävelvesinikku, süsinikoksiidi ja lenduvaid orgaanilisi ühendeid. Kuna põlemata põlevkivi on mäe sees palju, siis ei lõpe utmisportsess niipea. Sestap on ainus lahendus reostuskolle kõrvaldada. Paraku ei tule Kukruse puhul mäe katmine kõne alla, sest põlemise jaoks vajalik hapnik ei tungi mäkke mitte ainult nõlvade, vaid ka mäealuste kaevanduskäikude kaudu ning naftaproduktid jõuavad põhjavette mäe all paiknevate lõhede kaudu.

Selleks et Kukruse aherainemägi korrastada ehk keskkonnale ja inimese tervisele ohutuks muuta, on kaalutud viit võimalust alates täielikust tegevusetusest kuni mäe nihutamiseni. Parimaks lahenduseks peetakse mäe osalist äravedu, alles jäänud materjal tuleks kujundada aga kõrvalasuvale kinnistule uueks mäeks. Künka osaline äravedu tähendab seda, et ära viiakse polüaromaatsete süsivesinike, naftasaaduste ja benseeniga tugevalt reostunud materjal ning ülejäänu paigutatakse ümber õhukindlale põhjale vettpidava katte alla. Kukruse aherainemäe korrastamise raames on kavandatud tõsta ümber 790 000 m³ materjali. Kaetava mäe pind on Kukrusel 6 ha. Nende tööde kogumaksumus on 9 700 000 eurot, sellest 85% tuleb ühtekuuluvusfondist ning ülejäänu KIKist ja riigieelarvest.

Keskkonnaministeerium

Geograaf Heino Mardiste valiti Eesti looduskaitse seltsi auliikmeks (foto: Heiko Kruusi/ELKS)

Eesti looduskaitse seltsil on kümme uut auliiget

Juuli viimasel nädalavahetusel Hiiumaal peetud Eesti looduskaitse seltsi juubelikokkutulekul tehti teatavaks kümme uut auliiget. Tunnustuse pälvisid seltsi asutajaliige Fred Jüssi, teenekas looduse populariseerija Aleksei Turovski, loodusteadlane ja Eesti laidude uurija Tiit Leito, maalikunstnik Tiit Pääsuke, dirigent Tõnu Kaljuste, geograaf Heino Mardiste, geoloog Kalle Suuroja, kauaaegne Saaremaa looduskaitse juht Elvi Viira, pikaaegne Hiiumaa looduskaitse juht Maie Jeeser ja Virumaa loodushoidja ning seltsi juhatuse liige Enn Käiss.

Eesti looduskaitse seltsi auliikmete nimetamine on pikaajaline traditsioon. Esimesed nimetati 45 aastat tagasi: 1969. aastal said selle Friedebert Tuglas, Johannes Piiper, Aleksander Lint ja Harald Haberman. Eelmisel aastal pälvis tunnustuse Leigo talu peremees Tõnu Tamm. Viiekümne aasta juubelit tähistav Eesti looduskaitse selts ühendab inimesi, kelle väärtusteks on loodus ja kultuur. Selts asutati Jaan Eilarti eestvedamisel 1966. aastal.

ELKS

Emajõe-äärsed matka- ja puhkamisvõimalused üha paranevad (foto: Tartu LV)

Emajõe matkarada ootab loodusenautijaid

Emajõe vasakkaldale, Sõpruse silla ja Ihaste silla vahelisele lõigule on matka- ja loodushuvilistele rajatud umbes nelja kilomeetri pikkune loodusrada. Raja korrastustöid alustas Tartu linnavalitsus 2014. aastal, kui sinna ehitati kaks kuumtsingitud terasest purret ja toodi 14 palkpinki. Sel aastal lisati veel kolm purret, üks neist 66 meetri pikkune, ning 20 istepinki. Rada puhastatakse trimmeriga kolm korda aastas ning korjatakse ka sinna jäetud praht. Kuna tegu on Natura kaitsealuse piirkonnaga, mis on rikas nii haruldaste linnu- kui ka taimeliikide poolest, on seal lubatud vaid väga hädapärased korrastustööd. Seetõttu ei ole rajal võimalik liikuda lapsevankri või linnaratastega, küll aga on sellega loodud paremad võimalused loodushuvilistele ja harrastuskalastajatele.

Linnavalitsusel on kavas korrastada ka Emajõe paremkallas. Tänavu projekteeritakse ja järgmisel aastal alustatakse kaldapromenaadi ehitust Võidu sillast Karlova sadamani. Edasi on kavas ette võtta paremkaldal lõik Karlova sadamast Ihaste sillani. Nii saadakse juba üle 10 kilomeetri pikkune ring Emajõe kallastel Sõpruse silla ja Ihaste silla vahel.

Tartu linnavalitsus

TASUB OSALEDA

Eesti loodusmuuseumis toimub veel kaks suvemuuseumipäeva

Täna, 17. augustil algusega kell 12 on fookuses putukad. Vaadatakse putukate ja liblikate maailma läbi mikroskoobi ja tutvustatakse muuseumi prussakaperet. Nädala pärast, 24. augustil, on kõne all lemmikloomad. Arutletakse selle üle, kuidas hästi ja vastutustundlikult oma lemmiklooma eest hoolitseda ning mida eri lemmikloomad vajavad. Viimases suvemuuseumis saab osaleda koerte eriprogrammis: tutvutakse samojeedi koeraga ning õpitakse koos koertega ohutult suhtlema. Ühtlasi uuritakse, kuidas koer erineb inimesest, mismoodi on vaja koera eest hoolt kanda ning kuidas temaga mängida. Koerte eriprogrammist huvitunutel tuleb ennast kirja panna interneti registreerimisvormi kaudu; osalustasu on 5 eurot.

Suvemuuseumisse on oodatud 5‒8-aastased loodushuvilised lapsed ning nende vanemad, vanavanemad ja vanemad õed-vennad. Registreeruma ei pea, osaleda saab muuseumipiletiga: 8-aastased ja nooremad pääsevad sisse tasuta, 9-aastastele ja vanematele lastele maksab pilet 3 eurot, täispileti saab soetada 5 euro ja perepileti 10 euro eest.

Eesti loodusmuuseum

Nädalavahetuse suvelõpunäitusel näeb muu hulgas erisuguseid elulõngasid (foto: Tallinna botaanikaaed)

Tallinna botaanikaaia suvelõpunäitus

Reedest kuni pühapäevani saab Tallinna botaanikaaias traditsioonilisel suvelõpunäitusel tutvuda elulõngade, püsilillede ja viinamarjadega. Elulõngad on iluaianduses kõrgelt hinnatud, seetõttu on nende eri sorte maailmas aretatud väga palju: neid on üle 5000. Eestis Roogoja talus Harjumaal on Aili ja Uno Kivistik aretanud 150 sorti elulõngasid ning paljusid neist saabki näitusel näha. Ka viinamarjad on näitusele toodud Roogoja talust. Ühtlasi saab uudistada Viljandimaal Nõrga talus kasvatatud flokse, siilkübaraid, helmikpööriseid, hostasid, heleeniume ja paljusid teisi püsililli. Näituse raames on võimalus küsida nõu kogemustega taimekasvatajatelt ning soetada istikuid. Näitusele pääseb botaanikaaia piletiga. Täpsema ajakava leiab aia veebiportaalist.

Tallinna botaanikaaed

Kestab üle-eestiline matkanädal

Möödunud reedel algas matkanädal, mille raames pakuvad paljud matkakorraldajad üle Eesti eri võimalusi tundmaks rõõmu looduses liikumisest. Matkanädal kestab kuni 21. augustini ning osaleda saab nii päevastel kui ka öistel kanuumatkadel, süstamatkadel merel ja järvel, tervislikel jalgsimatkadel ja kinoõhtutel. Täpsemat teavet iga matka ja registreerimise kohta leiab matkanädala võrgupaigast.

Paka mäel peetakse Eesti demokraatia pidu

Kuni järgmise nädala kolmapäevani peetakse Raikküla mõisa juures ja Paka mäel kärajaid, et taaselustada Muinas-Eesti aegne esinduskogu. Tänavune sündmus on oluline, kuna Muinas-Eesti parlamendiks peetud Raikküla kärajate esmamainimisest möödub 800 aastat. 1216. aastal kirjutas Henrik oma Liivimaa kroonikas mõõgavendade sõjakäigust Harjumaale; selle käigus jõudsid nad kohta nimega Raigele, kus ümberkaudsed hõimud igal aastal nõupidamisteks kokku tulid. Neid kokkusaamisi hakati hiljem nimetama kärajateks, kohanimi muutus Raikkülaks, kärajate tegevuskohaks sai Paka mägi. Seega Raikküla omandas tähenduse Eesti demokraatia hällina.

Kärajate avakoosolek peeti sel esmaspäeval. Üritused jätkuvad laupäeval, 20. augustil, kui kell 10 avatakse Raikküla mõisa peahoone taga ürgturg. Pühapäeval kell 10 on huvilised oodatud Raikküla külapäevale ja 23. augustil alates kella 12.15 kärajate päevale Paka mäel. Kärajate päeval on kõne all naiste roll ühiskonnas ning riigireform ja kultuuripärand, päev lõpeb etendusega „Eestlaste muistne lugu“. 24. august on konverentsipäev, mis algab kell 10 installatsiooni-monumendi avamisega mõisa aidahoone juures. Pärast seda algab kastellihoones konverents „Raikküla kärajad 800“; õhtul saab vaadata Kati Saara Vatmanni teatrietendust „Mustrimuutjad“.

Kärajate üritused muutuvad iga-aastaseks traditsiooniks, siht on kutsuda inimesi lahendama ühiskonnas olulisi probleeme käramiste vormis. Täpsemat teavet ürituse kohta leiab Facebooki-lehelt.

Osale Vooremaa fotovõistlusel

Tartu vallavalitsus koostöös Jõgeva- ja Tartumaale loodava geopargiga korraldavad fotovõistluse „Vooremaa voorused 2016”. Tänavu oodatakse pilte siseveekogudest ja märgaladest ning võistlustöid saab esitada kuni 10. novembrini.

Tulemused selguvad sihtasutuse Lõuna-Eesti Turism aastakonverentsil, mis peetakse detsembri teisel nädalal, aega ja kohta täpsustatakse. Loe lähemalt võistlusnõuete kohta geopargi teemalehelt.

Mereteemaline fotonäitus tunnelis

Tallinnas Vabaduse väljaku tunnelis avatakse 19. augustil kell 19 fotonäitus „#365seaviews“. Näitusel on järjestikku seatud 33 eri aastaaegadel tehtud merefotot. Eksponeeritavad pildid on valitud 365 foto seast, mis on valminud aasta vältel iga päev merd pildistades ühest ja samast kohast Harku vallas asuva Vääna-Jõesuu rannas. Fotode autor on Julia Bogatševa. Näitus on lahti kuni 23. oktoobrini.

Lodi Jõmmu Emajõel (foto: Emajõe lodjaselts)

Lodjaga Piirisaare sügislaadale

Nädalavahetusel, 20.‒21. augustil, avaneb huvilistel võimalus reisida Jõmmu pardal Emajõe Suursoost Piirissaarde sügislaadale. Sõidetakse läbi Suursoo ürgse maastiku Peipsi järvele. Vahetult enne saarele jõudmist pakutakse õhtusöögiks kuuma suppi. Ööbitakse laeval või telgis. Pühapäeval saab saarel osa võtta sügislaadast, sportmängudest ja muust. Võimalik on omal käel matkata ning tutvuda vanausuliste eluolu ja surnuaiaga, matkata saare tagumisse külla, kus asub vanausuliste palvemaja. Tagasiteed alustatakse kell 17 ning Suursoosse jõutakse kell 21. Pileti hinnas sisaldub kolm toidukorda. Täiskasvanutele maksab lodjaretk 35 eurot, õpilastele 20 eurot ning alla 7-aastastele 10 eurot.

Ühtlasi teeb Jõmmu Piirisaare sügislaada raames mõned lühemad retked mandrilt saarele ja tagasi: pühapäeval kell 9 Piirisaare−Laaksaare, kell 11 Laaksaare−Piirisaare ja kell 15 taas Piirisaare−Laaksaare. Ühe sõidu pilet täiskasvanutele maksab 8 eurot, sooduspilet on 5 eurot. Sõidupääsmeid saab osta Piletilevi veebikeskkonnast.

Emajõe lodjaselts

H2O külastusmäng kestab septembri lõpuni

Alates juuni keskpaigast on olnud võimalus osaleda Jõgeva- ja Tartumaa loodus- ning teaduskeskusi ühendavas külastusmängus H2O. Mängimiseks on vaja soetada vihik ning läbida vähemasti 6 osalevat keskust enne 30. septembrit. Vihiku saab 2 euro eest tosinast külastusmängus osalevast asutusest: Tartu loodusmaja, jääajakeskus, Vapramäe loodusmaja, Tartu tähetorn, RMK Elistvere loomapark, järvemuuseum, Alatskivi looduskeskus, teaduskeskus Ahhaa, TÜ loodusmuuseum, TÜ botaanikaaed, Luua arboreetum, püsinäitus „Peipsi järve elu tuba“ Kasepääl.

Igas keskuses tuleb lahendada üks ülesanne ning seejärel saab oma vihikusse vastava templi. Auhindade loosimises osalevad ajavahemikul 13. juuni kuni 30. september vähemalt kuus templit kogunud vihikud. Peaauhind loositakse aga nende vahel, kes on kogunud kõigi 12 keskuse templid. Peaauhinnaks on pääse Lätimaal Valmiera linna lähedal Gauja jõe kaldal tegutsevasse elamusparki. Külastusmängu kohta leiab rohkem teavet Facebooki-lehelt.

MAAILMAST

Londoni 2012. aasta suve-olümpiamängude avamise ilutulestik: just mängude ava- ja lõputseremoonia osutusid tähtsaks õnneallikaks (foto: Nick J Webb / Wikimedia)

Olümpiamängud tegid võõrustajad õnnelikuks. Aga kas see tasus ennast ära?

Rio de Janeiro olümpiamängude lõpunädalal tasub tutvuda uuringuga, mille sai just mängude eelõhtul valmis Londoni majanduskool (London School of Economics, LSE). Selles on esimest korda selgitatud välja, et sündmusel on võõrustajatele märkimisväärne tunnetatav mõju.

Rio de Janeiro mängude kulutuste kohta on eri allikates toodud erisugused arvud, aga enamasti jäävad need alla viie miljardi dollari. Võrreldes eelmistele, 2012. aasta Londoni mängudele kulutatud 15 miljardiga tundub see summa üsna tagasihoidlik. Paraku valitseb Brasiilias sügav majanduslangus ja seepärast pole üllatav, et tubli pool brasiillastest ei toeta mänge, vaid arvab, et see raha tulnuks kulutada mõistlikumalt, millelegi muule.

Olümpiamängude pikaajalist majandusmõju on püütud hinnata mõneski akadeemilises uurimuses ja enamasti on ikka leitud, et üldjuhul jäävad korraldajalinnad miinusesse. Selle teadmisega asusidki LSE uurijad hindama olümpiamängude „käegakatsutava“ mõju olemust ja ulatust subjektiivse heaolutunde mõõdikutega, mille on 20 aasta jooksul välja töötanud majandusteadlased ja psühholoogid.

LSE kokkuvõte kinnitab, et olümpiamängude pooldajate veendumuse kohaselt on oluline just mängude tunnetatav mõju võõrustajatele. Näiteks Londoni mängude puhul väljenduvat see laste ja noorte inimeste innustuses, kogukonna kaasatuses ja vabatahtlike entusiasmis. Võib pidada ka tõestatuks, et inimesed on valmis maksma tähelepanuväärseid summasid, et sellist üritust võõrustada: pärast mänge tehtud uuringu järgi leidis 55% vastanuist, et kulutused olid investeeringut väärt. Esmajoones peetakse silmas mängude jaoks loodud rajatiste väärtust, niisiis mängude pikaajalist mõju.

LSE käitumisteaduste professori Paul Dolani juhitud uurijad võrdlesid londonlaste, pariislaste ja berliinlaste õnnetaset, küsitledes 26 000 inimest aastail 2011–2013. Selgus, et Londoni elanikud olid mängude ajal pariislastest ja berliinlastest tähelepanuväärselt õnnelikumad, ent juba järgmisel aastal taandus õnnetunne tavatasemele. Enim mõjutas õnnetunde kasvu kaks kõige vaadatumat, aga piletihinna mõttes ka kõige kallimat sündmust: mängude ava- ja lõputseremoonia.

Kuni 1960. aastateni olid olümpiamängud võrdlemisi tagasihoidlikud, piiratud eelarve ja rahastusega ettevõtmised. Teleajastu, võimalus haarata kaasa ülemaailmne vaatajaskond, suurendas mängude prestiiži ja karmistas võitlust õiguse eest mänge korraldada; viimase mõjul suurenes omakorda kiiresti mängude eelarve. On rehkendatud, et 1956. aasta Melbourne’i mängud läksid praegustes hindades maksma umbes 63 miljonit dollarit, 2012. aasta mängud nõudsid valitsuselt pelgalt otsekuludena 15 miljardit.

Uurijad ütlevad kokkuvõtteks, et linnad teevad tohutuid kulutusi, et esmalt omandada mängude korraldusõigused ja siis mängud ellu viia. Ent kõik andmed kinnitavad, et olümpia ei too võõrustajalinnale olulist majanduskasu. Praeguse uuringuga tõestati esimest korda mängude positiivne mõju linlaste enesetundele. Aga see mõju on lühiaegne ja järgnevatel aastatel enam tunda ei anna. Ehk professor Dolani sõnadega öeldes: „Londoni olümpiamängud oli suurepärane vaatemäng, mis tõi arvestatava, ent lühiajalise õnnetunde.”

AlphaGalileo/Uudistaja

Pliihaavlid: ohtlikud, ent ikka kasutusel (foto: Shutterstock/BirdLife)

Vaidlused pliihaavlite üle pole lõppenud

See, et plii on inimesele mürgine, on ammu teada. Sestap on plii tarvitus näiteks kütustes ja juveelitoodetes Euroopa Liidus keelatud. Küll kasutatakse pliid endiselt mitmel pool mujal, näiteks ka püssihaavlites ja kalapüügivahendites.

Ühed plii ohvrid on linnud, kellele see metall on samuti väga mürgine. Esmajoones paralüseerib organismi sattunud plii nende seedesüsteemi ja linnud surevad nälga. Enamasti neelavad linnud pliitükikesi, eelkõige haavleid, ise: lihasmao jaoks vajalike kivikeste pähe. Eriti märgaladel võib juhtuda, et haavleid on setetes tõepoolest hoopis rohkem kui kivikesi, sestap on nende seedetrakti sattumine pigem reegel kui erand. Sel moel on esmajoones ohustatud pardid ja kahlajad, aga ka maismaalinnud. Kuna pliimürgistusse surnud või surevad linnud satuvad tihti röövlindude toiduks, on ka viimased alatises ohus. Näiteks peetakse just pliiohtrust selliste liikide nagu väheneva arvukusega punapea-vart, stepi-händpart ja raipekotkas allakäigu oluliseks teguriks. Aga kaks viimati mainitut on niigi väga ohustatud, nii et mõne ükskikugi isendi selline kaotus on lubamatu.

Sestap tuleks kindlasti pliihaavlite kasutus keelata – ja linnukaitsjad on kindlad, et mitte ainult märgaladel, vaid üldse linnujahis. Näiteks on hästi teada, et nurmkana ja laululuik neelavad pliihaavleid ka mujal. Pealegi on leitud, et selline valikuline keeld, mis puudutab ainult üksikuid liike või elupaiku, lihtsalt ei toimi: haavlite müük ja ka nende omamine tuleks täielikult keelata. Seda on nii mõneski riigis tehtud. Põhiline vastuväide on ikka olnud see, et üleminek terashaavlitele nõuab teistsuguseid relvi, aga lindude ja linnukaitsjate seisukohalt on see nõrk argument. Eestis keelati pliihaavlite kasutus 2013. aastal.

BirdLife/Uudistaja

Loodusajakirjade väljaandmist toetab:

Toimetanud Katre Palo

Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil palo.katre@gmail.com

Alates septembrist ilmub ajakiri Eesti Loodus tavapärasemast varem. Väljaanne jõuab tellijateni ja müügilettidele juba kuu alguses. „Leidsime, et värsked loodusuudised võiksid inimesteni jõuda kuu alguses. Uus kuu algab ja uus Eesti Loodus ongi postkastis!“ kommenteerib muutust ajakirja peatoimetaja Toomas Kukk.

Muutub ka tellimuste esitamise kord. Järgmise kuu ajakirja saamiseks tuleb tellimus esitada ja tasuda hiljemalt 20. kuupäeval. Kõige mugavam on tellimust esitada e-poe kaudu http://e-pood.horisont.ee/ajakirjade-tellimine/, kuid tellimissoovi võib edastada ka e-kirjaga aadressile loodusajakiri@loodusajakiri.ee või telefoni teel 6 104 105.

Üldjuhul nähakse nn sootarbijana täiskasvanuid. Aga kuidas on lood lastega, nende väikeste inimestega, kes edaspidi kirjutavad Eesti Loodusesse artikleid või langetavad otsuseid, kas ja millist sood kaitsta ning mismoodi seda teha? Kuidas laps sood tundma õpib ning millised on tema väärtushinnangud?

Vanemate ja koduse õhkkonna kõrval on laste põhiteabeallikaid kindlasti kooliõpikud. Märksa juhuslikumalt täiendavad laste sooteadmisi näiteks õppekäigud ja seal loetud saatetekstid või juturaamatud, mis on vanemate, õpetajate või sõprade abiga kätte sattunud.

Teadaolevalt ei ole aga tehtud kokkuvõtet, kuidas on soid eesti lastekirjanduses käsitletud. Eesti Looduse äsjailmunud soode erinumbris püüab seda tühikut täita geograaf ja Eestimaa looduse fondi keskkonnateadlikkuse spetsialist Piret Pungas-Kohv, kes kirjutab soode kujundist eesti lastekirjanduses, alustades Kreutzwaldist ja lõpetades Kivirähaga.

Loe tervet artiklit: 

Eerik Leibak (foto: Toomas Kukk)

Eesti Looduse augustikuises soodenumbris usutleb peatoimetaja Toomas Kukk soode uurijat ja kaitsjat Eerik Leibakut.

Vestluses tuleb juttu terminitest soo, raba ja märgala; arutletakse selle üle, mis on soode looduslikkus ja kuivõrd oluline on jääksoid korrastada. Ühtlasi on kõne all soode väärtused ja kaitse.

Eerik Leibak on öelnud, et soo on imeline koht, kus inimene saab kõige enam jumalaga sarnaneda, käies mööda vett.

Loe täismahus intervjuud Eerik Leibakuga allolevast aknast.

UUDISTAJA 

31. august  2016

Head tarkusepäeva kõigile, kes kooli ja õppimisega kuidagi seotud!

(foto: Toomas Jüriado)

LOODUSAJAKIRI SOOVITAB

Septembri Eesti Loodus keskendub kari- ja mereloomadele

 Septembri Eesti Looduse põhilugu (autor Ilona Lepik) on üsna intrigeeriv: kariloomi tuleb karjatada veekogude kallastel, nii et neil on vaba juurdepääs veele. Tihti on arvatud, et kariloomad lõhuvad veekogude kaldaid kaitsvat rohukamarat, tallavad need porile ning kõige lõpuks reostavad loomade väljaheited vett. Tegelikkuses on olukord vastupidine ning karjatatud rohumaad jõgede kallastel aitavad vett hoopis puhtana hoida. Kariloomi saab vaadata ka kui kõrbestumise ärahoidjatest –Allan Savory õpetust vahendab Juhan Javoiš.

Ka teine pikem artikkel käsitleb poollooduslikke rohumaid, täpsemini loopealsetel kasvavaid samblikke. Loopealsete samblikukoosluse muudavad eriliseks looniitude erakordsed keskkonnatingimused: siinsed asukad peavad hakkama saama suvise põua ja sügistalvise liigniiskusega. Nii võib loopealsetel läbisegi kasvada stepi- ja tundrasamblikke.

Jätkame Tuhala hüdroloogia käsitlemist. Uuemad uuringud näitavad küll ootuspäraseid seoseid pinna- ja põhjavee vahel, ent mõnedki varasemad oletused on leidnud teaduslikku kinnitust. Ajaloohuviliste maiuspalaks võiks olla kirjutis meie vanemast ajaloost: pantvange on võetud Eestis keskajal üllatavalt sageli.

Intervjuu hülge- ja mereuurija Mart Jüssiga tutvustab Läänemerega seonduvaid probleeme. Näiteks pole meil küll plastikust koosnevaid meresaari, ent meri jahvatab plastiku sama peeneks kui on plankton. Plastipudi võimalikud mõjud kaladele ja neist toituvatele hüljestele on alles teadmata.

Loodusfotograafia tööjuhendite sarjas saab teada taimede pildistamise eripäradest. Pealtnäha on ju tegemist võimatu ettevõtmisega: ühele pildile pole ruumilist ja sageli suhteliselt suurte mõõtmetega taimeisendit kuigi lihtne jäädvustada, erinevalt näiteks kompaktsest rasvatihasest.

Välismaine artikkel viib lugeja vähe külastatud, ent endeemiderikkale Assooride saarestikule. Põhjalikus kirjutises kirjeldab Kaljo Voolma uut putukkahjurit, aasia sikku, keda on Eestis juba kohatud ning kes võib saada meie lehtpuude uueks oluliseks kahjustajaks. Septembrinumbrist leiab veel mõndagi põnevat, näiteks ülevaate metsisetalgutest või pihlaka kasutamisvõimalustest.

Alates septembrist jõuab Eesti Loodus tellijate postkastidesse ning müügipunktidesse juba kuu alul, hiljemalt esimese nädala jooksul. Ikka selle nimel, et värsked uudised ja artiklid saabuksid lugejateni võimalikult varakult.

Eesti Loodus

LOODUSAJAKIRJA SÕNUMEID

Marko Kohv (foto: www.etis.ee)

Liisi Laineste (foto: www.folklore.ee/)

Kukus tuleb juttu Eesti Looduse soonumbrist ja eestlaste naljadest

Iganeljapäevases Kuku raadio saates „Loodusajakiri“ räägib sel nädalal Eestimaa looduse fondi märgalade projekti juht Marko Kohv, kellel on olnud tähtis roll selles, et augustikuine Eesti Loodus on soode erinumber, samuti on ta kirjutanud augustinumbri autoriveeru ja tööjuhendi, kuidas soos matkata. Järgmisel neljapäeval saab sõna Eesti kirjandusmuuseumi Eesti uuringute tippkeskuse vanemteadur, Eesti tänapäevase huumori uurija Liisi Laineste; tema sulest on suvises Horisondis kirjutis „Naljandist YouTube’ini. Viimane aastasada eesti etnilises ja poliitilises huumoris“. Intervjuud on teinud Toomas Jüriado.

„Loodusajakirja“ saateid saab järelkuulata Kuku veebilehelt (podcast.kuku.postimees.ee/saated/loodusajakiri).

Lisandra Kuik sai mullu selle foto eest noorte hulgas esikoha kategoorias „Käituv loom“

Kutsume osalema Eesti Looduse fotovõistlusel

Homsest alates saab Loodusajakirja veebilehel üles laadida Eesti Looduse tänavuse fotovõistluse töid. Sel aastal juba seitsmeteistkümnendat korda korraldatava võistluse noorte kategooria auhindade hulgas on ka Photopointi fotokursus: saab võtta osa veebiõpikeskkonna kursustest „Makrofotograafia“ ja „Loodus- ja perefotograafia põhitõed“. Tänavu tehtud pildid on oodatud kuni 1. oktoobri südaööni.

EESTI SÕNUMEID 

Arvamuslugude võistluse võitjale Emma Juslinile annavad auhinna kätte haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi ning Norra suursaadik Ellen Aabø (foto: Andres Tennus / TÜ)

Parimaks fotoks kuulutatud Anne Aaspõllu „Päikesemajakas“

Arvamuslugude võistluse võitis soomerootsi kirjanik Emma Juslin

23. augustil kuulutati Kumus Eesti taasiseseisvumise 25. aastapäevale pühendatud konverentsil „Eesti JA Põhjamaad – Eesti KUI Põhjamaa?“ välja arvamuslugude ja fotovõistluse võitjad.

Arvamuslugude võistluse võitis Emma Juslin. Parim õpilastöö oli žürii hinnangul Jasmiin Üprausi kirjutis. Fotovõistluse parimaks kuulutati Anne Aaspõllu foto „Päikesemajakas“.

Konkursi patroon on Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ning peaauhinna – osalemise Nobeli rahupreemia üleandmise tseremoonial Oslos – oli pannud välja Norra saatkond.

Võidutöö kirjutanud soomerootsi kirjanik Emma Juslin arutleb Euroopas kujunenud olukorra üle ja selle üle, kuidas see mõjutab nii Eestit kui ka põhjamaid. Ta loob oma perekonnaloo kaudu seoseid Stalini-aegse Venemaa ja tänapäeva vahel ning mõtiskleb inimeseks olemise ja inimeseks jäämise üle. Žürii tunnustas tööd nii ajakajalisuse kui ka kirjandusliku stiili eest. Emma Juslin pälvis ka välisministeeriumi eripreemia.

Arvamuslugude teise koha saavutas sotsiaalteadlane Mikko Lagerspetz („Põhjamaiste väärtuste paradoks ja Eesti“) ja kolmanda Islandil elav Tui Hirv („Ehitades üles Eesti naist“). Postimehe eripreemia läks Pärtel-Peeter Perele. Õpilaste kategooria esimese koha saanud Jasmiin Üpraus pälvis ka välisministeeriumi eripreemia. Teise koha ja haridus- ja teadusministeeriumi eripreemia sai Helena Eharand ning kolmanda koha ja TÜ rektori eripreemia Viktoria Ly Pell.

Fotokonkursil võitis teise koha Anne Aaspõld oma teise fotoga „Ööd on siin valged“, kolmandat kohta jagasid Theodor Kangur („Öine peegel“) ja Rait Tuulas („Koos edasi“), neist esimene sai ka publiku lemmiku tiitli. Õpilase eripreemia võitis Iti-Marleen Plink („Kvaliteetaeg perega“) ning TÜ eetikakeskuse lemmiku tiitli sai Loreida Hein („Vaimu valgus“).

Arvamuslugude ja fotovõistlus korraldati haridus- ja teadusministeeriumi riikliku programmi „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2015–2020“ raames.

TÜ/Uudistaja

RMK Palojärve telkimisala (foto: Toomas Jüriado)

90% eestimaalastest käib vähemalt korra aastas looduses

Läinud nädalal esitletud Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring kinnitab, et eestimaalased hindavad kõrgelt nii keskkonnaseisundit kui ka looduses aja veetmise võimalusi.

„Saime uuringust teada, et viimase aasta jooksul on looduses aega veetnud 90% elanikest ning 55% on käinud ka loodusõppe- või matkaradadel. Keskkonnaministrina on mul puhas rõõm, et 84% vastanutest käis looduses korduvalt, olgu siis seenel, marjul, kalal või muul eesmärgil,“ märkis keskkonnaminister Marko Pomerants.

Eesti keskkonnaseisundit tervikuna peab heaks 89% elanikest. Halvaks hindas keskkonna olukorda 8%. Probleemsed valdkonnad on inimeste arvates näiteks mere puhtus, maavarade kaevandamine, siseveekogude kalastiku olukord ning loodusressursside säästlik kasutus. Samuti arvati, et nii mere kui ka siseveekogude puhtusele tuleb senisest rohkem tähelepanu pöörata.

Regioonidest eristub negatiivsete hinnangute alusel Ida-Virumaa, mille elanikest 23% pidas Eesti keskkonna seisundit halvaks. Idavirulased, keda iseloomustab teistest madalam keskkonnateadlikkus, hindasid ülejäänud elanikkonnaga võrreldes negatiivsemalt näiteks jäätmemajandust, välisõhu ja vee puhtust, tööstussaaste vältimist, loodusressursside säästlikku kasutust ja keskkonnavalla huvihariduse kättesaadavust.

Veidi positiivsemalt kaldusid mitme keskkonnavaldkonna olukorda ning jäätmete taaskasutust hindama nooremad inimesed. Kliimamuutuste leevendamisest rääkides paistavad teemaga kõigist vanuserühmadest kõige enam kursis olevat 15–19-aastased. Samas on nad keskmisest kriitilisemad oma keskkonnateadlikkuse suhtes.

Oma käitumist peab keskkonnateadlikuks 89% vastajaist, kusjuures 17% isegi väga keskkonnateadlikuks. Teiste inimeste käitumist on uuringute järgi hinnatud madalamalt, samuti tänavu: keskkonnateadlikuks pidas teiste inimeste käitumist 72%, mittekeskkonnateadlikuks aga 24%. Siiski on viimane hinnang tasapisi paremuse poole nihkunud: veel kaks aastat tagasi oli neid, kes hindasid teiste käitumist keskkonnateadlikuks, 5% vähem ning kuue aasta eest lausa kolmandiku võrra vähem.

Silmast-silma küsitlusuuringu tegi Turu-uuringute AS 2016. aasta mais. Juhuvalikuga küsitleti kokku 1000 üle 14-aastast Eesti elanikku. Uue teemana olid selles uuringus vaatluse all teadlikkus ning suhtumine kliimamuutustesse.

Vt http://bit.ly/2bYZdh5.

Keskkonnaministeerium/Uudistaja

Inglanna Sacha Dench …

… üritab lennata väikeluikede rändeteedel tiibvarjuga 7500 kilomeetrit (fotod: www.flightoftheswans.org)

Lendab luikedega kaasa

Eesti maaülikool, Eesti ornitoloogiaühing, keskkonnaamet, Eesti tiibvarjuspordi liit ja Tartu loodusmaja kuuluvad sadade toetajate hulka, kes aitavad kaasa ainulaadsele ekspeditsioonile, mille eesmärk on tõmmata tähelepanu väikeluiki ohustavatele teguritele ja liigikaitsele.

„Luikede lend“ (Flight of the Swans) on esimene katse järgneda väikeluigele õhust: inglanna Sacha Dench lendab tiibvarjuga väikeluige pesitsusaladelt Venemaa tundrast läbi 11 riigi, sh Eesti, 7500 kilomeetrit, et jõuda Inglismaale, kus paljud väikeluiged ka talvituvad.

Teekonna vältel kohtuvad Dench ja tema tugimeeskond luikede rändeteel asuvate kohalike kogukondadega ning uurivad, miks on väikeluige arvukus viimase kahekümne aastaga ligi poole võrra vähenenud. Praegu on meilt läbirändava väikeluige alamliigi Cygnus columbianus bewickii arvukus umbes 18 000 isendit.

Eestisse peaks inglanna ja tema meeskond jõudma oktoobri esimeses pooles (eeldatavalt 9.–13. oktoobril). Planeeritud peatused tehakse Tartus, Matsalus ja Luitemaal.

Ekspeditsiooni toetavad kõigi luikede rännuteekonnale jäävate riikide (Venemaa, Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Taani, Holland, Belgia, Suurbritannia) keskkonnaorganisatsioonid ja haridusasutused, aga ka mitu suurfirmat (näiteks Mitsubishi Motors, Páramo Directional Clothing ja Inmarsat). Toetajate seas on ka nimekaid uurijaid ja ka näitlejaid, näiteks esimesena nii põhja- kui ka lõunapoolusele matkanud Ranulph Fiennes, Eestigi televaatajale hästi tuntud looduse vahendaja David Attenborough, BBC loodussaadete tegija Kate Humble, briti polaaruurijad Pen Hadow ja Ann Daniels ning James Bondi filmidest tuttav Judi Dench. Luikede lennu Eesti patroon on Jaan Tätte.

Vt lähemalt www.flightoftheswans.org; samast saab reaalajas jälgida ekspeditsiooni kulgu.

Eesti maaülikool / Uudistaja

Prügist lendorav Telliskivi loomelinnaku F-hoone seinal (foto: www.facebook.com/telliskiviloomelinnak)

Portugali kunstnik meisterdas Tallinnas prügist lendorava

Alates augusti keskpaigast on Telliskivi loomelinnaku A2-hoone otsaseinal Eestimaa looduse fondi vapilooma lendorava väga uhke ja suur kujutis.

Selle pani paari päeva jooksul tänavakultuurifestivali „Street Art Jam / JJ-Street Baltic Session 2016“ raames koos oma abilisega prügist kokku tuntud portugali seinaskulptor Bordalo II – Bordalo Segundo.

„Street Art Jam“ on „JJ-Street Baltic Sessioni“ tänavakultuurifestivali raames aset leidev tänavakunstisündmuste sari, mis toob kokku kunstnikke Eestist ja välismaalt ning rikastab Tallinna tänavapilti otse huviliste silme all valmivate tänavakunstiteostega.

Bordalo sarja „Trash Animals“ kohta saab rohkem lugeda ja näiteid vaadata võrgupaigast www.bordaloii.com/#/big-trash-animals/. Kunstnik soovib oma töödega juhtida tähelepanu pakilistele saasteprobleemidele, sh jäätmetele ja jäätmete taaskasutusele.

Street Art Jam / Uudistaja

Allikas www.allacronyms.com

Eestlaste peavõit Hiinas: mee ja mesilastega keskkonnaprobleemide vastu

Enam kui 40 riigist tulnud 700 osavõtja hulgast tõid Tartu ülikooli doktorandid Shanghais peetud rahvusvaheliselt innovatsioonikonkursilt esikoha ideega, mis käsitles mee keemilise koostise analüüsil põhineva uudse keskkonnaindikaatori loomist ning propageeris ühtlasi linnades mesilaste pidamist.

Võistluse „Youth Innovation Competition on Global Governance“ põhiteema oli säästev areng; seda silma pidades pidid konkursil osalenud ainsad eestlased, TÜ majandusteaduskonna doktorandid Tõnis Tänav, Kristian Pentus ja Tarmo Puolokainen tihedas konkurentsis esitlema ideed, mis viiks nad 40 võistkonna seas võistluse lõppvooru.

„Idee pidi toetama ÜRO säästva arengu eesmärkide saavutamist, nagu näiteks vaesuse vähendamine, hariduse kättesaadavus, keskkonnatingimused jne,“ rääkis meeskonna nimel Kristian Pentus, kes osales peaaegu samas koosseisus meeskonnaga võistlusel ka 2014. aastal. „Kasutasime seda eelist ning varusime enne projekti esitamise tähtaega endale aega, et projekt võimalikult põhjalikult välja töötada.“

Idee siduda võistlustöö mesilaste ja meega tuli elust enesest: meeskonna liige Tõnis Tänav on põgusalt mesilastega tööd teinud ning tema suhtlusringis on mesinikke, kust algidee välja koorus. Doktorantide idee käsitles uudse kompleks-keskkonnaindikaatori loomist, mis põhineb mee keemilise koostise analüüsil, mesilaste suremusel, mee tootlikkusel ja teistel mõõdikutel, mille alusel saab eri linnapiirkondade, linnade ja riikide keskkonnaprobleeme registreerida ja võrrelda. Süsteem toimiks inimeste enda peetud linnamesitarude andmetel ja ühtaegu propageeriks linnades mesilaste pidamist.

Singapuri esindajatega kahasse saadud peavõiduga „Most Innovative Team“ auhinda ei kaasnenud: „Asjaolu, et 40 erineva riigi geniaalsetest projektidest võitsime just meie, oli juba omaette väga suur tunnustus,“ kinnitas Pentus. „See rahvusvahelises meeskonnas arutlemine ja suhtlus teiste osalejatega andis võimaluse näha probleeme 29 riigi vaatenurgast. Mitmekülgne arvamuste ja lahenduste spekter, kus mõistmine ja koostöö oli väga oluline.“ Ühtaegu osaleti Y20 China kohtumisel, mis oli septembris Hangzhous peetava G20 kohtumise eelüritus.

Tartu ülikool / Uudistaja

Kui võrrelda mõne Lõuna-Euroopa riigiga – foto on tehtud Albaania kuurortlinna Sarandë rannahotellide piirkonnas –, pole vedelevaid kilekotte Eestis eriti märgata (foto: Toomas Jüriado)

Kilekottidele kehtestatakse 2019. aastast miinimumhind

Keskkonnaministeerium saatis läinud nädalal kooskõlastusringile pakendiseaduse muudatuse, mille eesmärk on piirata kilekottide tarbimist Eestis.

Euroopa Liidu ja nõukogu direktiiv, mis pakendiseadusega Eesti õigusesse üle võetakse, nõuab, et 2019. aasta 31. detsembriks peab inimene tarbima alla 90 ning 2025. aasta 31. detsembriks alla 40 õhukese plastkandekoti aastas. Mulluse uuringu andmetel kasutab Eesti elanik aastas kuni 200 õhukest plastkandekotti (alla 50 mikroni), 160 on eriti õhukesed plastkandekotid (alla 15 mikronit, nn puuviljakotid).

Eelnõu järgi ei tohi alates 1. juulist 2017 kassades olla tasuta kättesaadavad eriti õhukesed plastkotid ja alates 1. jaanuarist 2018 võib neid kasutada üksnes selleks, et tagada toiduhügieen ja pakendada lahtist kaupa. Ühtlasi peavad kauplejad pakkuma tarbijale muid võimalusi.

Eelnõu kohaselt saab keskkonnaminister määrata õhukestele plastkandekottidele väikseima hinna vahemikus 30 eurosenti kuni 1 euro. Müügikohas ei tohi õhukese plastkandekoti (15 kuni 50 mikronit) hind olla väiksem ministri määrusega kehtestatust. Seaduse jõustudes rakendub miinimumhind alates 1. jaanuarist 2019.

Samuti lisatakse seadusesse soovitus mitte müüa oksüdantide toimel lagunevaid plastkandekotte, sest tarbijad peavad neid sageli biolagunevateks kottideks, mida need aga ei ole: nad lagunevad kompostimisel lõplikult üksnes väikesteks tükkideks, mis võivad sattuda loomade ja lindude toidulauale ning põhjustada nende surma.

Et plastkandekottide väheneva kasutuse kohta andmeid saada, lisatakse eelnõusse kohustus pidada üle 100-ruutmeetrise pindalaga müügikohtades nende üle arvestust.

Vt bit.ly/2byFl3C.

Keskkonnaministeerium/Uudistaja

Lapsuliblikas (Gonepteryx rhamni) on loodusvaatluste kampaania raames enim registreeritud liik (foto: NatureGate Ltd)

Käes on loodusvaatluste kampaania viimane kuu

15. aprillist 15. septembrini kestva loodusvaatluste kampaania raames oli 135 usinat loodusvaatlejat augusti keskpaigaks andmebaasi registreerinud 620 vaatlust.

Enim on vaatlusalustest looduses märgatud lapsuliblikat (102 korda), järgnevad harilik siil (84) ja harilik äiatar (81). Suitsupääsukese kohta on kirjas 54 ja rukkilille kohta 50 vaatlust. 2016. aasta looma mäkra on vaadeldud 39, aasta orhideed tumepunast neiuvaipa 35 ja aasta liblikat mustlaik-apollot 6 korda. Siiani kõige tublim vaatleja on sisestanud tänavuste vaatluskampaania liikide kohta üle 50 vaatluse.

Tänavune loodusvaatluste kampaania keskendub kokku 17 liigile. Vabariigi läheneva juubeli auks oodatakse juba praegu andmeid ka Eestile sümboolsete liikide, suitsupääsukese ja rukkilille kohta. Samuti kogutakse vaatlusandmeid 2016. aasta looma, orhidee ning liblika kohta.

Liikide lühitutvustusi saab lugeda võrgupaigast http://eelis.ic.envir.ee/services/GetFile.aspx?fail=1392784202. Kampaanias osalemiseks tuleb alla laadida LVA rakendus või sisestada tehtud liigivaatlus loodusvaatluste andmebaasi (http://lva.eelis.ee). Samast saab lugeda ka võistluse juhendit.

Loodusvaatluste kampaania kestab 15. septembrini. Auhindu loositakse välja nii usinamate kui ka uuemate vaatlejate vahel. Loodusvaatluste kampaania korraldajad on keskkonnaagentuur ja keskkonnaministeerium.

Keskkonnaagentuur/Uudistaja

Tavapäraselt kuuluvad olümpiaadi programmi ka ekskursioonid. Võistkonna juhendaja Edgar Sepa fotoaparaadi ees on Suurel Hiina müüril rivis (vasakult) Eva-Maria Tõnson, Kaarel Siimut, Kati Iher ja Joosep Kaimre

Eesti õpilased teenisid rahvusvaheliselt geograafiaolümpiaadilt kaks medalit

Pekingis 16.–21. augustil peetud 13. rahvusvahelisel geograafiaolümpiaadil proovis jõudu 173 õpilast 45 riigist, igast riigist kuni neli õpilast.

Olümpiaadi võit läks tänavu Tai kuningriiki. Parim eestlane, Hugo Treffneri gümnaasiumi 11. klassi õpilane Eva-Maria Tõnson jõudis 34. kohale ja sai tasuks hõbemedali. Paide gümnaasiumi 12. klassi õpilane Kaarel Siimut oli üldjärjestuses 51., mis andis talle pronksmedali. Veel lõid Eestist kaasa Eva-Maria koolikaaslased, 10. klassi õpilased Kati Iher ja Joosep Kaimre.

Võistlejatel tuli lahendada ülesandeid kolmes osas: kirjalik töö kontrollis teoreetilisi teadmisi ja analüüsioskust, välitööl tegeleti kaardistamise ja planeerimisega ning multimeediatestis tuli pakutud variantide seast leida õige vastus. Võistkonna juhendaja, TÜ geoinformaatika spetsialisti Edgar Sepa sõnul keskendus selle aasta välitöö linnaruumi elukeskkonna jätkusuutlikule planeerimisele. Peale Sepa saatis võistkonda juhendajana Tallinna ülikooli teadur Anu Printsmann.

Võistluse kõrval pakkusid korraldajad ekskursioone, mille raames käidi Pekingi keelatud linnas, suvepalees ja Suurel Hiina müüril. Kultuuriõhtul said õpilased ülesande esitleda oma riiki iseloomustavat eset, eestlased valisid selleks ID-kaardi ja selle rakendusvõimalused. Veel tuli kodutööna ette valmistada oma riigi ühe linna kohta vaatmik, mis käsitles säästliku arengu lahendusi.

TÜ/Uudistaja

Oliver Nisumaa, Toomas Tennisberg ja Andres Unt peavad olümpiaadil aru tehnika üle  (foto: TÜ teaduskool)

Ka Eesti noored informaatikatundjad võitsid kaks olümpiaadimedalit

Rahvusvahelisel informaatikaolümpiaadil 12.–19. augustil Venemaal Kaasanis osales 308 õpilast 80 riigist, igast kuni neli õpilast.

Kaksikvõidu viisid Hiinasse Ce Jin ja Zuofan Wu, kellele järgnesid Vladislav Makejev ja Mihhail Putilin Venemaalt. Eesti parimana kogus võistkonna noorim liige, Tartu kesklinna kooli 9. klassi õpilane Toomas Tennisberg kahe päeva kokkuvõttes 331 punkti ja sai hõbemedali. Tallinna reaalkooli 12. klassi õpilane Oliver Nisumaa teenis 291 punkti ja pälvis pronksmedali. Võistkonda kuulusid veel Tallinna reaalkooli õpilased Kristjan Kongas ja Andres Unt.

Rahvusvaheline olümpiaad peeti kahes voorus ja kummalgi võistluspäeval pidid õpilased kirjutama programmid, et lahendada kolm žürii ette valmistatud ülesannet. Eesti võistkonna juhendaja, aktsiaseltsi Guardtime tarkvaraarhitekti Ahto Truu sõnul olid ülesanded inspireeritud reaalsest elust, aga olümpiaadi jaoks natuke lihtsustatud. Näiteks oli üks ülesanne kirjutada programm, mis aitab inseneril koostada ette antud osadest Ameerika raudtee nii, et rongi kiirus ühelgi lõigul ohtlikult suureks ei läheks. Teise päeva kõige raskemas ülesandes oli vaja optimeerida võõra planeedi pildistamist nii, et kõik olulised objektid saaks üles võetud, aga Maale tagasi saadetava info maht oleks minimaalne. Truu sõnul olid ülesanded tänavu üsna rasked, nii et erinevalt paarist eelmisest aastast ei saanud keegi maksimumpunkte. Peale Truu juhendas võistkonda TÜ üliõpilane Oliver-Matis Lill.

TÜ/Uudistaja

Kasetriibikut on näinud vähesed; nüüd saab teda vaadata postmargilt (allikas: pood.post.ee)

Viieteistkümnendal Eesti Posti faunamargil on kasetriibik

Tänavune mark sarjast „Eesti fauna“ anti käibele 25. augustil. Riigisisesele kirjale sobival 65-sendisel suurt ruutformaati postimaksevahendil on kasetriibik.

See on selle sarja 15. mark ja kõik need on kujundanud Sándor Stern. Postiminiatuuri on trükitud 50 000, tavapäraselt on antud käibele ka esimese päeva ümbrik ja maksimumkaart.

Kasetriibik (Sicista betulina) on väheldase hiire suurune hüpiklaste sugukonda kuuluv näriline. Tema iseloomulikud tunnused on must triip seljal ja kehast tunduvalt pikem saba. Segatoiduline kasetriibik sööb nii taimede vilju ja seemneid kui ka putukaid ja röövikuid. Ta magab septembrist maini talveund. Kevadel ärgates kaaluvad loomad vaid ligikaudu 8 grammi, kuid sügiseks varuvad rohke rasvavaru, kaaludes siis ligi 15 grammi. Paljunevad kord aastas, pesakonnas on enamasti neli kuni kuus poega. Elupaigana eelistavad kasetriibikud tiheda ja kõrge taimestikuga alasid nii metsades, niitudel kui ka vanade talude ümbruses. Sageli ronivad nad kõrgematel rohttaimedel ja põõsastel.

Eestis vaid mandriosas levinud kasetriibik on haruldase ja vähe uuritud liigina kantud Euroopa Liidu loodusdirektiivi V lisasse ja Eestis III kategooria kaitstavate liikide nimestikku.

Meie imetajaid kujutav margisari hakkas ilmuma 2002. aastal. Alates esimesest on neil varem järjekorras olnud metssiga, viigerhüljes, hunt, kobras, põder, mäger, pruun-suurkõrv, pruunkaru, lagrits, halljänes, metskits, nirk, siil ja saarmas.

Omniva/Uudistaja

Karu liikumiskiirus võib ulatuda 50 kilomeetrini tunnis (foto: Malene Thyssen / Wikimedia)

Karuga kohtudes aitab probleeme vältida mõistlik tegutsemine

Keskkonnaamet tuletas 22. augusti pressiteates mesinikele ja metsas käivatele marjulistele meelde, et vältimaks kokkupuuteid pruunkaruga, on tähtis ettevaatlik ja ennetav tegutsemine.

Sügiseti on metsas liikuvatel seenelistel-marjulistel sagedamini võimalus kohtuda suurte metsloomadega, sealhulgas pruunkaruga. Sel ajal valmistuvad karud taliuinakuks, püüdes oma energiavarusid peale metsas saadava täiendada ka mesilaid rüüstates. Tänavu on keskkonnaametile teatatud ligi 80 pruunkaru rüüstatud mesitarust. Kuigi see arv on tagasihoidlikum kui varasematel aastatel, võivad mesilarüüsted sügisel sageneda. Igal aastal murravad karud Eestis ka mõne veise ja lamba.

Kiskjakahjude tekke riski saab ära hoida iga mesinik ja loomakasvataja ise. Keskkonnaamet soovitab ajada kariloomad sügisel ööseks lauta või korraliku piirdega öötarandikku. Peale tõhusa elektrikarjuse aitavad kiskjakahjusid vähendada karjavalvekoerad. Mesilarüüstet saab tunduvalt vähendada, kui ümbritseda mesitarud elektrikarjusega.

„Suurkiskjate tekitatud otsesed kahjud hüvitatakse kahjusaaja taotluse ja hindamisakti alusel. Samuti hüvitatakse kulutused, mis on tehtud selliste kahjustuste ennetamiseks rakendatud abinõudele,“ ütles keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi.

Looduskaitseseaduse järgi hüvitas keskkonnaamet 2015. aastal 78 mesinikule pruunkaru tekitatud kahjusid 63 247 euro eest.

Looduses karuga kohtudes on ainuõige paanikata tegutseda ja kohtumispaigast kohe rahulikult taanduda. Mis tahes äkiline käitumine ja looma õrritamine võib kontakti lahendust vaid halvendada.

Keskkonnaamet/Uudistaja

TASUB OSALEDA

Allikas: etv.err.ee

Algab võistlus lastele „Eesti otsib leiutajat!“

Eesti teadusagentuuri õpilasleiutajate konkursi raames otsib Eesti rahvusringhääling koostöös „Eesti Vabariik 100“ korraldustoimkonnaga üles 6–12-aastased lapsed, kellel on toredaid ideid, et luua midagi päris uut. Ettevõtte algatajad soovivad näidata, et leiutamine on lahe ja sellega saab hakkama igaüks.

Teadusagentuuri teaduse populariseerimise osakonna juhataja Terje Tuisu sõnul on noored alates 2008. aastast korraldatud konkursile saatnud juba ligi 5500 ideed, millest terve hulk ongi teoks saanud.

Laste ideed on oodatud kuni 17. oktoobrini, täpsemat teavet võistluse ja ideede esitamise kohta leiab veebilehelt www.etag.ee/leiutajad.

ETV valib välja 40 last, kelle kohta valmivad dokumentaalsed lühiportreed. Need jõuavad ETV telekanalite eetrisse alates 2017. aasta sügisest ja saavad samal ajal endale veebikodu Lastejaamas. Muidugi jagatakse tublimatele leiutajatele ka auhindu.

Fotomeenutus Eesti loodusmuuseumi mulluselt seenenäituselt (foto: Eesti loodusmuuseum)

Septembrikuu üritusi Eesti loodusmuuseumis

Neljal septembrikuu õhtul kutsub Eesti loodusmuuseum kõiki lähemalt tutvuma nahkhiirtega: 1. septembril kell 18 tutvustab nende elu ja suhteid inimesega selle sügise esimene Öökulli akadeemia ning 2., 3. ja 4. septembril algusega kell 21 saab osaleda hilisõhtustel nahkhiireretkedel Kadrioru pargis. Kõigil kordadele on juhendaja MTÜ Suurkõrv liige Triinu Tõrv.

Öökulli akadeemia toimub muuseumis (Lai 29a), osalejad ei pea ennast varem registreerima. Loengule pääseb muuseumipiletiga (sooduspilet kolm, täispilet viis eurot). Et osa võtta nahkhiireretke, tuleb enne registreeruda, sest kohtade arv on piiratud. Osalustasu on viis eurot. Vt täpsemalt bit.ly/2br7KHf.

16.–25. septembril on Eesti loodusmuuseumis aga 54. sügisene seenenäitus. Kümne päeva jooksul saab vaadata nii söödavaid, mittesöödavaid, tinglikult söödavaid kui ka mürgiseid seeneliike. Näituse eesmärk on muidugi õpetada huvilist vahet tegema söödavate ja söögiks kõlbmatute seente vahel ja õpetada ära tundma surmavalt mürgiseid seeni. Ent peale seenerikkuse on selleaastasel seenenäitusel lähema vaatluse all seente hoiustamine: vähe tuntud on tõsiasi, et sageli on seenemürgituse põhjus just valed seente säilitamise võtted. Sestap juhitakse näitusel tähelepanu eri viisidele ja võimalustele, kuidas seeni säilitada, ning antakse ülevaade seni vähe tuntud, kuid hõlpsasti äratuntavatest söögiseentest.

Seenenäitus Eesti loodusmuuseumis on lahti 16.–25. septembril E–P 10–18, N 10–19.

Jüri Kuuskemaa viib gildivendade radadele (foto: Peeter Langovits, Postimees / www.ajaloomuuseum.ee)

„Keskaja rõõmud“

on Eesti ajaloomuuseumi septembris algav teemaõhtute sari. Teemaõhtud on seotud Suurgildi hoones avatud näitusega „Keskaja rõõmud. Suurgildi pidustused 15.–16. sajandil“ ja keskenduvad igal korral ühele keskajaga seotud valdkonnale.

Esimene teemaõhtu hõlmab Jüri Kuuskemaa juhitud ekskursiooni „Gildivendade radadel“ 1. septembril kell 18 Suurgildi hoones (Pikk 17, Tallinn). Ringkäigul tutvustatakse lähemalt keskaegse Tallinna gildihooneid.

Ekskursioon kestab umbes kaks tundi. Sooduspiletiga osalus maksab kolm eurot ja vajalik on enne registreeruda võrgupaigas bit.ly/2bjXHXi. Samal päeval enne või pärast üritust on võimalik sooduspiletiga tutvuda ka eespool mainitud näitusega.

Martin Gray on võistlusele üles laadinud foto armeenlaste pühast mäest, nüüd küll paraku Türgi territooriumil asuvast Araratist

Sihtasutus Hiite Maja tuletab meelde,

et käimas on „Hiite kuvavõistlus 2016“, kuhu oodatakse fotosid hiitest ja teistest looduslikest pühapaikadest. Fotosid saab võistlusele saata kuni 31. oktoobrini võrgupaigas www.maavald.ee/kuvavoistlused/h.

Tänavu üheksandat korda toimuva rahvusvahelise võistluse peaauhind on 1000 eurot, hõimurahvaste auhind 300 eurot ja kuni 16-aastaste auhind 200 eurot, jagatakse ka hulk eriauhindu.

Võitjaid autasustatakse 3. detsembril Tartus ERMi uue hoone konverentsisaalis.

MAAILMAST

Kirglik televaataja kaldub uskuma eelkõige halbu sõnumeid (foto: www.meduniwien.ac.at)

Kui vaatad liiga palju telerit, jääd kergemini uskuma kõmujutte

Uurijate kinnitusel ei olene pealkirjas öeldu ei inimeste east, haridustasemest ega soost: kes ennast päevast-päeva liiga kauaks teleri ette unustab, see muutub üha vastuvõtlikumaks kõiksuguste müütide ja kuulujuttude suhtes. See on üks Viini meditsiiniülikooli rahvatervise keskuse meediauuringu põhijäreldusi; uuring tehti Benedikt Tilli ja Thomas Niederkrotenthaleri juhatusel.

322 inimeselt küsiti, millised on nende telerivaatamise harjumused, ja uuriti üksiti, kas nende arvates Austrias kehtib surmanuhtlus, ning kui jah, siis mitu inimest selle täideviimist ootab. Tervenisti 11,6% vastanuist olid kindlad, et surmanuhtlus kehtib, kusjuures tõenäolisem oli, et niiviisi arvaja on kirglik telerivaataja. Tegelikult keelati surmanuhtlus Austrias täielikult juba ligi 50 aastat tagasi, 7. veebruaril 1968 Rahvusnõukogu üksmeelse otsusega, ning viimane hukkamine sai riigis teoks 24. märtsil 1950.

Benedikt Till on üsna veendunud, et põhjus, miks rohkem kui iga kümnes inimene on sellise eksiarvamuse küüsi jäänud, tuleneb esmajoones Ameerika filmide ja telesarjade suurest osakaalust telekavades. Väga sageli on neis filmides juttu USA õigussüsteemist, kus surmanuhtlus on olulisel kohal.

Uuringud on varemgi kinnitanud, et telesaadete väär maailmapilt moonutab ka suure osa vaatajate ettekujutust tegelikust maailmast. Niimoodi kaldutakse ülehindama selliste ametitega inimeste hulka, kellest on teleris tihti juttu, näiteks arstid, advokaadid ja politseinikud; samuti ülehinnatakse ohtu sattuda ise kuriteo ohvriks.

Nüüdne uuring paistab kinnitavat, et televisioon ei muuda mitte ainult hoiakuid ja väärtushinnanguid, vaid ühtaegu halvendab arusaamist ühiskonna alustõdedest, nagu kõneks olnud surmanuhtlus. Kardetavasti võib meedia halvasti mõjutada ka tervisega seotud asjaolusid, vastuvõtlikkust eelarvamuste, müütide ja väärteabe suhtes ning halvemal juhul panna inimesi kaaluma enesetappu. Just neid teemasid käsitleb Viini meditsiiniülikooli järgmine uurimistöö.

Viini meditsiiniülikool / AlphaGalileo / Uudistaja

Euroopa vanim puu elab Kreekas (foto: Oliver Konter, Mainzi ülikool)

Kes on vanim kogu maailmajaos?

Stockholmi, Mainzi ja Arizona ülikooli teadlased leidsid dendrokronoloogilisi uuringuid tehes Põhja-Kreeka mägedest 1075-aastase soomusmänni (Pinus heldreichii). Veel vanemat elusat puud pole Euroopas teada.

Ekspeditsiooni juhtinud Rootsi dendrokronoloogi Paul J. Krusici sõnul on hämmastav, et see vägev ja keeruline organism on suutnud nii kaua vastu pidada üpris vaenulikus keskkonnas, mille inimene on asustanud juba üle 3000 aasta tagasi. Kõnealune mänd kuulub Pindose mägede puurindesse, kus kasvab üle tosina tuhandeaastase puu.

Selle põneva Kreeka puistu uuringute eesmärk oli püüda rekonstrueerida kliima-ajalugu, mille puhul pikaealised puud pakuvad ainulaadset teavet. Puu vanus määrati juurdekasvupuuriga võetud puursüdamiku alusel: see oli meeter pikk ja loendati 1075 aastarõngast. Proove ei võeta mitte ainult elusatelt, vaid ka maha langenud puudelt, ja uuritakse aastarõngaste paksuse järgi eri aastate kliimaolusid. Nii saab minna tagasi kaugesse minevikku. Uurijad ristisid auväärse männi vanakreeka iginoore jumala auks Adoniseks.

Ekspeditsiooni korraldas Navarino keskkonnaobservatoorium, koostööühendus Stockholmi ja Ateena ülikooli ning luksuskuurortide kompanii TEMES S.A. vahel. Koostööühendus uurib kliimamuutusi ning nende mõju Vahemere maade keskkonnale ja inimestele.

Stockholmi ülikool / AlphaGalileo / Uudistaja

  LÕPUPILDID: AUGUSTI VIIMASEL NÄDALAVAHETUSEL MAAKODUS

Tiiu ja Toomas Jüriado fotod

Loodusajakirjade väljaandmist toetab:

Toimetanud  Toomas Jüriado

Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil toomas1307@hot.ee

Tähtajad
Võistlusfotod palume üles laadida SIIT kuni 1. oktoobri keskööni.
Võistluse lõpuõhtu aja ja koha saab teada novembri alguses Eesti Looduse kodulehelt.

Nõuded fotole
Fotol peavad olema jäädvustatud vabalt looduses elavad loomad, taimed või seened üksi või mitmekesi. Fotod inimesega harjunud loomadest või istutatud taimedest võistlevad vaid noorte kategooriates „Koduloom“ ja „Aiataim“. Pildistatud loom, taim või seen peab olema äratuntav ning autoril võimalikult täpselt määratud. Iga foto juurde ootame kindlasti lühikest lugu (200–500 tähemärki), kus ja kuidas pilt on saadud ja kes on pildil. Arvesse lähevad digifotod, mille pikema külje pikkus on vähemalt 3000 pikslit (noortel 2000). Faili vorming peab olema kas vähima tihendamisega JPG või TIFF. Igat fotot saab esitada ühes kategoorias ning kategooria peab olema määratud õigesti.

Kategooriad
Arvestust peetakse kahes vanuseklassis: noored kuni 16 eluaastat (kaasa arvatud) ning täiskasvanud. Välja antakse looma-, taime- ja seenefotode peaauhind ja esimene auhind nii üld- kui ka noorte arvestuses. Ühtlasi jagatakse eriauhindu järgmistes kategooriates: aasta lind (Eesti ornitoloogiaühingu eriauhind), käituv loom, väike loom (lähi- või makrovõte), veeloom, maailma loom (Tallinna loomaaia eriauhind), väike taim (lähi- või makrovõte), veetaim, maailma taim, aasta orhidee (Eesti orhideekaitse klubi eriauhind), elurikkus (keskkonnaministeeriumi eriauhind), looduse maastikud ja mustrid ja linnaloodus (TÜ loodusmuuseumi eriauhinnad). Ainult noorte kategoorias on eriauhind aiataime ja kodulooma, sh lemmiklooma pildi eest. Eriauhindu jagavad ka Eesti loodusmuuseum, Eesti Loodus, Eesti Jahimees ja Tuulingu puhkemaja Haeskas.

Fotode saatus
Korraldajatel on õigus auhinnatud fotosid tasuta avaldada ajakirjades ja teistes trükistes. Kõiki võistlusele saadetud pilte võivad korraldajad tasuta kasutada võistlust tutvustavatel üritustel (näitused, ettekanded jms).

Lisainfo:
e-post toimetus@el.loodus.ee
tel 742 1143

Toetajad:

Fotovõistlus 2015 võitjad

Fotovõistlus 2014 võitjad

Fotovõistlus 2013 võitjad

Foto: Katre Palo/Eesti Loodus

Veel sada aastat tagasi pidas Eestis kariloomi võrreldes tänapäevaga väga palju peresid. Lehm ja hobune olid iga maal elava pere kõige olulisem elatusallikas ja palju peeti ka lambaid. Karjamaadel olid suured karjad.

Karjamaadeks kasutati ära kõik vähegi rohtu kasvatavad alad. Eriti sobisid selleks kohad, kus muu põllumajandusega ei olnud võimalik tegeleda: väga märjad, kivised või kuivad alad, metsad, laiud, põlluservad ja sügiseti isegi põllud.

Tänapäeva Eestis on endisaegsete kariloomade ökonišš aga sama hästi kui täitmata. Nõnda on veekogude kaldad kinni kasvanud: seal vohab võsa, laiuvad putke- ja angervaksaväljad ning roostikud. Seetõttu kandub ning koguneb veekogudesse ülemäära toitaineid. Kariloomad kujundaksid taimestikku pügades ja tallates tiheda rohukamara, mis hoiaks toitained kaldal kinni. Rohtu süües nad ka eemaldaksid suure osa elusainet, säästes veekogusid selle jäänuste lagunemisest.

Võiksime püüelda selle poole, et kariloomad oleksid veekogude kallaste ja märgalade loomulik osa, sest niiviisi on need liigirikkad kooslused siin kunagi välja kujunenud ja püsinud kuni üsna viimase ajani. Veekogu kui ökosüsteem toimiks koos kariloomadega kõige looduslikumal moel ning vee kvaliteet oleks parem.

Põhjalikumat teemakäsitlust zooloog Ilona Lepiku sulest loe Eesti Looduse septembrinumbist. Värske ajakirja leiab ajakirjanduslettidelt, digiajakirja aga meie e-poest.

Septembri-oktoobri Horisondi kaaneloos „Kaunviljad toidavad rahvaid“ kirjutab botaanik Taimi Paal kaunviljadest, mille ÜRO kuulutas oluliste valguallikatena tänavusteks aasta toiduviljadeks. Näiteks lehmahernes ehk harilik vigna on 200 miljoni inimese igapäevatoit. Millal herned, oad ja teised kaunviljad meie toidulauale jõudsid?

Intervjuus usutleb Horisont seekord meest universumi mikromaailmas, keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi vanemteadurit Andi Hektorit. Senitundmatu põhijõu otsingutest, salapärasest tumeainest, teaduse ja äri koostööst ning akadeemilisest „ajude liikumisest“ rääkis temaga Ulvar Käärt.

Tartu ülikooli usuteaduste doktorant Andreas Johandi avab loos „Kui šahh Eestis õunu sõi ja kuldmünte jagas“ 1972. aasta oktoobris toimunud Iraani šahhi Mohammad Reza Pahlavi Nõukogude Eesti visiidi tagamaid. See on meie lähiajaloos tähelepanu vääriv sündmus, kuna väljastpoolt tollast idablokki sattus riigijuhte siia harva.

Kujutlege masinat, mis suudab lugeda mõtteid. Ühendate selle inimesega, lülitate sisse ning mõistate kohe, mida ta sel hetkel mõtleb. Selline masin võiks anda võimaluse jäädvustada, mida inimesed unes näevad. Kas selline masin on olemas? Kas mõtteid on võimalik lugeda? Sellest pajatab artiklis „Kas mõtteid on võimalik lugeda?“ Annika Kask.

Lisaks kaunviljadele on põhjust sel aastal rääkida ka merekultuurist. 2016. aasta on ju Eestis kuulutatud merekultuuriaastaks. Arutlusega „Merekultuur, selle olemus ja võlu“ aitab lugeja nägu merekultuuri olemust mõtestades mere poole pöörata Horisondi põlisautor, merearheoloog Vello Mäss.

Horisondi värskes numbris jätkub „Kosmosekroonika” ja samuti „Sõna lugu”, milles keelemees Udo Uibo tutvustab sõna „liisuma” eesti keelde tulekut. „Igameheteaduses” kutsutakse üles planeete otsima; „Ahhaa!“ selgitab tähistaeva muutumist ajas; „Huvitavas Venemaas“ on keisrinna Anna prominentsed õuenarrid; „Muuseumipärl“ selgitab, kuidas karust kui kardetud kiskjast sai kaisulelu; „Dokument kõneleb“ räägib Lennart Meri näitel isiku rollist ajaloo keerdkäikude mõjutajana. Lisaks saab lugeda kunstnik Jüri Ojaveri mõtteid endast ja teadusest, Eesti laste jõuproovidest olümpiaadidel ning ragistada aju kujundite heksaminodeks jagamisega.

Värske digiajakirja leiab meie e-poest.

12. septembril algab ETV saates „Osoon“ Eesti Looduse lugejamängu teine hooaeg. Igal kuul esitame ühe küsimuse samal kuul ilmunud Eesti Looduse numbri kohta. Kokku on kaheksa vooru, mäng lõpeb maikuus.

Vastuseid saab küsimusele saata umbes kolme nädala jooksul, täpsema kuupäeva anname teada eetris ja lugejamängu teemalehel.
Vastuseid ootame e-posti teel osoon@loodusajakiri.ee või tavapostiga aadressil Eesti Loodus, Veski 4, 51005 Tartu.

Iga vooru õigesti vastanute vahel loosime välja ühe auhinnaraamatu Varrakult. Maikuus, mängu lõppedes, läheb vähemalt viiest voorust osa võtnud mängijate vahel loosi üks Eesti Looduse aastatellimus. Kõikide osalejate vahel selgub loosi tahtel aga kaks õnnelikku, kes saavad koos kaaslasega minna taimeretkele Puhtu-Laelatu looduskaitsealale. Retk tuleb juunikuus ja algab TÜ Laelatu eksperimentaalbaasi hoone eest, matka juhib ja taimi õpetab Eesti Looduse peatoimetaja botaanik Toomas Kukk. Täpne toimumiskuupäev lepitakse kokku võitjatega.

„Osoon“ on eetris igal esmaspäeval kell 20.05, kordus teisipäeval ja laupäeval. Saadet saab ka järelvaadata. Ajakiri Eesti Loodus ilmub nii paber- kui ka digiväljaandena.

LOODUSAJAKIRI SOOVITAB

Sügiseses Horisondis maitstakse kaunvilju, loetakse mõtteid ja võõrustatakse Iraani šahhi

Horisondi septembri-oktoobrinumbri kaaneloos „Kaunviljad toidavad rahvaid“ kirjutab botaanik Taimi Paal kaunviljadest, mille ÜRO on seadnud tänavuse aasta toiduviljadeks. Näiteks lehmahernes ehk harilik vigna on 200 miljoni inimese igapäevatoit. Millal herned, oad ja teised kaunviljad meie toidulauale jõudsid?

Horisondi peatoimetaja Ulvar Käärt on usutlenud meest universumi mikromaailmas, keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi vanemteadurit Andi Hektorit. Kõne all on senitundmatu põhijõu otsingud, salapärane tumeaines, teaduse ja äri koostöö ning akadeemiline „ajude liikumine“. Tartu ülikooli usuteaduste doktorant Andreas Johandi avab aga 1972. aasta oktoobris toimunud Iraani šahhi Mohammad Reza Pahlavi Nõukogude Eesti visiidi tagamaid. See on meie lähiajaloos tähelepanu vääriv sündmus, kuna väljastpoolt tollast idablokki sattus riigijuhte siia harva.

Kujutlege masinat, mis suudab lugeda mõtteid. Ühendate selle inimesega, lülitate sisse ning mõistate kohe, mida ta sel hetkel mõtleb. Selline masin võiks anda võimaluse jäädvustada, mida inimesed unes näevad. Annika Kase kirjutisest saab teada, kas selline seade on olemas ja kas mõtteid on võimalik lugeda.

Peale kaunviljade on sel aastal põhjust rääkida merest, sest tänavu peetakse Eestis merekultuuriaastat. Merekultuuri olemusse ja võlusse aitab süüvida Horisondi põlisautor merearheoloog Vello Mäss.

Muu hulgas tutvustab värske number sõna „liisuma” tulekut eesti keelde ja keisrinna Anna prominentseid õuenarre, rubriigis „Dokument kõneleb“ selgitame Lennart Mere näitel isiku rolli ajaloo keerdkäikude mõjutajana. Samuti saab lugeda, kuidas karust kui kardetud kiskjast sai kaisulelu ning milliseid mõtteid jagab kunstnik Jüri Ojaver endast ja teadusest.

Horisondi digiajakirja leiab meie e-poest.

LOODUSAJAKIRJA SÕNUMEID

Alanud on Eesti Looduse lugejamäng

Sel esmaspäeval algas ETV saates „Osoon“ Eesti Looduse lugejamängu teine hooaeg. Igal kuul esitame ühe küsimuse samal kuul ilmunud Eesti Looduse numbri kohta. Kokku on kaheksa vooru, mäng lõpeb maikuus. Vastuseid saab küsimusele saata umbes kolme nädala jooksul: täpsema kuupäeva anname teada eetris ja lugejamängu teemalehel. Vastuseid ootame e-posti teel osoon@loodusajakiri.ee või tavapostiga aadressil Eesti Loodus, Veski 4, 51005 Tartu.

Iga vooru õigesti vastanute vahel loosime välja ühe auhinnaraamatu kirjastuselt Varrak. Maikuus, mängu lõppedes, läheb vähemalt viiest voorust osa võtnud mängijate vahel loosi üks Eesti Looduse aastatellimus. Kõikide osalejate vahel selgub loosi tahtel aga kaks õnnelikku, kes saavad koos kaaslasega minna taimeretkele Puhtu-Laelatu looduskaitsealale. Retk tuleb juunikuus ja algab TÜ Laelatu eksperimentaalbaasi hoone eest. Matka juhib ja taimi õpetab Eesti Looduse peatoimetaja botaanik Toomas Kukk. Täpne toimumiskuupäev lepitakse kokku võitjatega.

Kui soovid osaleda esimeses voorus, vaata 12. septembri „Osooni“, kuula küsimust, otsi sellele vastus Eesti Looduse septembrinumbrist ning saada vastus teele hiljemalt 1. oktoobril. „Osoon“ on eetris igal esmaspäeval kell 20.05, kordus teisipäeval ja laupäeval. Saadet saab ka ETV portaalis järelvaadata. Ajakiri Eesti Loodus ilmub nii paber- kui ka digiväljaandena.

Toomas Kukk oma töölaua taga Eesti Looduse toimetuses (foto: Toomas Jüriado)

Kukus räägime Eesti Looduse muutunud ilmumisajast ja tänavusest fotovõistlusest

Iganeljapäevases Kuku raadio saates „Loodusajakiri“ kõneleb sel nädalal Eesti Looduse peatoimetaja Toomas Kukk. Juttu tuleb sellest, et seekord ilmus ajakiri juba kuu alguses: nii hakkabki olema. Ühtlasi on kõne all numbri põhiteema ehk loomade karjatamine veekogude ääres ning ka see, et on aeg saata oma fotod Eesti Looduse fotovõistlusele. Intervjuu on teinud Toomas Jüriado. „Loodusajakirja“ saateid saab järelkuulata Kuku veebilehelt.

Aeg on saata pilte Eesti Looduse fotovõistlusele: fotosid saab üles laadida võistluse teemalehel kuni 1. oktoobri keskööni.

EESTI SÕNUMEID 

Seadusemuudatuse järel saaks tulevikus teha ettepaneku võtta kaitsealuse liigi elupaik kaitse alla alles siis, kui keskkonnaamet on kontrollinud selle liigi olemasolu. Fotol kaitsealune liik must-toonekurg kurekaamera vahendusel

Hakatakse muutma looduskaitseseadust

Keskkonnaministeerium on saatnud ministeeriumidele ja huvirühmadele kirja, milles annab teada kavatsusest muuta looduskaitseseadust ning ühtlasi ootab asjakohaseid arvamusi. Muutmisettepanekud hõlmavad asjaajamiskorda ning ulukifarmide tegevuse lõpetamist, et kaitsta Eesti liigirikkust.

Keskkonnaminister Marko Pomerantsi sõnul on kavandatavate uuenduste siht tegeleda murekohtade ennetuse, mitte tagajärgedega. Muu hulgas on ministeeriumi soov, et maaomanikul oleks võimalik saada oma maal leiduvatest ja võimalikest piiranguid tekitavatest loodusväärtustest senisest parem ülevaade. Kavas on suurendada ka kaitsealuste loomade tekitatud kahju vältimiseks tehtavate kulutuste piirmäära.

Üks oluline muudatus on seotud jahiulukifarmidega. Pomerants toob esile, et säärased farmid jagaksid Eesti loodusmaastikud aedadega osadeks ja piiraksid sellega metsloomade liikumist. Tarastuse laiem levik on väga suur oht Eesti liigirikkusele. Ministri sõnul on küsimus veel selles, millist jahindusmudelit omaks pidada. Seni on järgitud pigem Põhjamaadele omast jahikultuuri: ulukeid kütitakse vabas looduses. Ka Eesti jahiseadus sedastab, et jahimaa on uluki vaba olemasolu ala, mis sobib jahipiirkonnaks. Sellele vastandub Kesk-Euroopa oma ohtrate ulukiaedadega, kus on lihtne endale sobiv trofeeloom küttida. Need asjaolud on ajendanud ministeeriumi muutma seadust, et lõpetada jahiulukifarmide tegevus. Pikemalt saab muudatusettepanekutest lugeda keskkonnaministeeriumi veebilehelt.

Keskkonnaministeerium hakkab looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu koostama pärast seda, kui on saanud ministeeriumidelt ja huvirühmadelt arvamused ja ettepanekud. Uuenenud seadus peaks kava kohaselt jõustuma 2017. aasta kevadel.

Keskkonnaministeerium

TÜ rektor Volli Kalm ja Daniel B. Hess (foto: Andres Tennus / TÜ)

TÜ rände- ja linnauuringute keskus sai uue juhi

Tartu ülikooli rände- ja linnauuringute keskuse uus direktor on New Yorgi Buffalo ülikooli professor ja Tartu ülikooli linnaplaneerimise teadur Daniel B. Hess. Teadustööks Tartu ülikoolis sai Hess Euroopa Komisjonilt maineka Marie Skłodowska-Curie stipendiumi.

Daniel Hessi hinnangul on keskuses tehtav teadustöö tänu Eesti riigi väiksusele ühiskonna jaoks märkimisväärselt tähtis. Keskus uurib tänapäeva linnapiirkondade probleeme, sh rännet, elukohamobiilsust, elamu- ja naabruskondade muutusi, aga ka sisserändajate ja etniliste vähemuste lõimumist eri valdkondades. Daniel Hessi teadustöö Eestis keskendub suurte korterelamurajoonide kujunemisele, arendamisele ja planeerimisega seotud probleemidele. Hessi uurimistöö siht on leida lahendusi, kuidas nõukogudeaegseid elamupiirkondi ümber kujundada ja planeerida.

TÜ

Elmari raadios on alanud sari „Linnutark“

Alates septembri algusest saab Elmari raadio vahendusel kuulata saatesarja „Linnutark“. Selles tutvustatakse huvitavaid linnuliike, räägitakse parasjagu looduses toimuvast ja lindude uurimisest ning vastatakse kuulajate küsimustele.

Septembris on juba olnud kõne all herilaseviu, tulevastes saadetes on aga juttu sookurgede rändekogunemisest ja lindude rõngastamisest. Kuu viimases saates tehakse tagasivaade möödunud kuu linnuelule ja räägitakse, mida on oodata järgmisel kuul. „Linnutark“ on eetris igal reedel kell 9.15, saadet saab järelkuulata Elmari kodulehelt ja taskuhäälingu vahendusel. „Linnutark“ läheb eetrisse koostöös Eesti ornitoloogiaühinguga, saadet juhib Tiiu Rööp.

Sajune suvi

Riigi ilmateenistuse koostatud juuni, juuli ja augusti ülevaatest selgub, et tänavune suvi oli väga sajune ning normist pisut soojem. Sademeterohkuse poolest on see vaatlusreas suisa teisel kohal. Kõige vihmasem oli august: sadas lausa 50 mm normist rohkem ehk 133 mm. Küllap jääb suvi paljudele hästi meelde linnu tabanud üleujutuste poolest: Tartus uputas 16. juunil ja 3. juulil, Tallinnas 10. juulil ning Rakveres 28. juunil. Palju jälgi jättis ka Lõuna-Eestit 3. juulil räsinud tugev äikesetorm.

Suve keskmine õhutemperatuur jäi üsna normi lähedale, olles 16,5 °C (norm 16 °C). Suve maksimaalne õhutemperatuur mõõdeti Võru vaatlusjaamas 26. juunil: 32,4 °C, ühtlasi oli Võru keskmise näitaja poolest suve kõige soojem koht. Suve madalaim temperatuur langes –0,5 kraadini: see mõõdeti 7. juunil Jõgeval ja Toomal. Vaata põhjalikumat infograafikat ilmateenistuse portaalist.

Ilmunud on Tiirutaja

Linnuhuviliste teabelehe Tiirutaja värskest numbrist saab lugeda lindude laevaloendustest, rasvatihase ebatavalistest pesakohtadest, saba- ja kukkurtihasest, madukotkast, suurkoovitaja rändeteedest ja Karula must-toonekurest Eedist. Ühtlasi on lehes lühemad uudised, kroonika, saabuvad sündmused, raamatute tutvustus jm. Elektroonilist lehte saab lugeda Eesti ornitoloogiaühingu veebilehelt.

EOÜ

TASUB OSALEDA

Seenenäitused Tartus ja Tallinnas

Tartu loodusmajas saab seeni uurida kuni 16. septembrini: näitus on lahti 9–18. Iga päev alates kella kümnest on võimalik esitada küsimusi seenetundjatele Kuulo Kalamehele ja Külli Kalamees-Panile. Seenenäitusele pääseb ühe euro eest, kogu loodusmajaga saab tutvuda majapiletiga: tavapilet maksab kolm, sooduspilet kaks ja perepilet kümme eurot. Eelregistreeritud õpilasrühmad ja saatjad saavad sisse tasuta. Rühmad saab kirja panna telefonitsi 736 6120 (tööpäeviti 9–18).

Tallinnas Eesti loodusmuuseumis on seenenäitus lahti 16.–25. septembrini. Näha saab nii söödavaid, mittesöödavaid, tinglikult söödavaid kui ka mürgiseid seeneliike. Peale seenerikkuse tutvustatakse seente hoidistamist. Ühtlasi korraldatakse nädalavahetusel eriüritusi. Nõnda saab aega veeta seeneringkäikudel ning pisikeste seeneliste puhke- ja filminurgas, kohvikus ja Kahvliahvi kokakoolis. Igal näitusepäeva õhtul 18–21 on võimalik osa võtta rühmadele mõeldud eriprogrammist: ühetunnise programmi tasu 15 inimesele on 100 eurot. Täpsemat teavet näituse raames toimuva kohta vaata loodusmuuseumi võrgupaigast.

Keskkonnahariduse infopäevad

Keskkonnaamet on alates 6. septembrist korraldanud üle Eesti teabepäevi keskkonnaharidusest huvitatud inimestele. Ürituse raames tutvustatakse võimalusi osaleda õpilastega keskkonnaharidusprogrammides, käia looduskeskustes ning kutsuda spetsialiste koolidesse ja lasteaedadesse esinema.

Teabepäevad tulevad veel seitsmes maakonnas. Täna, 14. septembril, on üritus Põlva-, Viljandi- ja Raplamaal. Põlva kooli aulas (Kesk 25, Põlva) ja Raplamaa keskraamatukogus (Lasteaia 5, Rapla) algab teabepäev kell 14, Viljandi linnaraamatukogus (Tallinna 11/1) kell 13. Homme, 15. septembril, on huvilised oodatud Saare-, Võru- ja Harjumaal ning reedel Hiiumaal. Infopäevad on tasuta, kuid palutakse enne registreeruda. Teavet selle kohta leiab keskkonnaameti portaalist.

Keskkonnaamet

Roheviku foorum keskendub jäätmevabale jagamisühiskonnale

Homme, 15. septembril, on Tartus Eesti maaülikooli peahoones (Kreutzwaldi 1) koos rohemajanduse foorum Rohevik. Korraldajad kutsuvad huvilisi vahetama mõtteid ja kogemusi jagamisühiskonna ning jäätmeinnovatsiooni teemadel. Arutletakse, kuidas kujundada ühiskonda, mis arendab ja kasutab targalt oma loodusvarasid ning suudab toime tulla loodus- ja majanduskeskkonna välismõjudega. Püütakse leida vastuseid küsimustele, miks on keeruline saavutada kestlikkust (ainult) poliitikate abil või miks on kasulik loodus linna tagasi tuua. Foorumi laiem siht on leida pidepunkte, mis aitavad kohandada ja juhtida oma elu viisil, millel on väike koormus keskkonnale, aga selge isiklik ja ühiskondlik hüve. Päevakava leiab ürituse veebilehelt. 

EMÜ

Autovabal päeval korraldatakse pealinnas matku

September on Tallinnas keskkonnahoidliku liikumise kuu. Selle tippsündmus on autovaba päev, tänavu 18. september. Üritus algab kell 10 Lasnamäel Pae tänaval. Sel päeval on Pae tänava Peterburi maantee ja Punase tänava vaheline lõik autoliikluseks suletud. Tavakohaselt võetakse ette tasuta jalgsi- ja jalgrattaretk. Jalgsi matkatakse Sikupilli asumis ja Pae pargis, sh räägitakse Dvigateli tehase ja raudtee ajaloost. Jalgsimatka teejuht on Gustav Adolfi gümnaasiumi ajalooõpetaja Jaak Juske.

Jalgrattaretke raames saab aga kuulata lugusid Lasnamäe loodusest ja arhitektuurist. Kavas on 17 peatust, kus tutvustatakse näiteks Sikupilli asumi arhitektuuri, Tondiraba jäähalli, õigeusu kirikut, Tallinna lauluväljakut, Kumu, Suhkrumäe paljandit, meteoriidikraatrit, Jüriöö parki ning teisi piirkonnas paiknevaid huvitavaid ehitisi ja kohti. Jalgrattaretke juhib arhitektuuriloolane Mihkel Karu. Matkadele tuleb ennast varem kirja panna autovaba päeva veebilehel. Eelregistreerimine lõpeb 15. septembril kell 15. Kohtade arv on piiratud. 

Kõik registreeritud osavõtjad saavad keskkonnahoidliku liikumise kuu meened, seljakoti, kerge kehakinnituse ning neil on võimalus üks kord oktoobrikuu jooksul käia tasuta Tallinna botaanikaaias. Tervislikku jooki pakub Kadarbiku. Autovabal päeval saavad osalejad jätta oma ratta tasuta valvega rattaparklasse.

Tallinna keskkonnaamet

Merefoorum keskendub detektoritele ja muinsuskaitsele

Tuleval teisipäeval, 20. septembril, kell 18–20 peetakse Eesti meremuuseumis hooaja esimene merefoorum. Kõneleb muinsuskaitseameti koordinaator Maria Smirnova; juttu tuleb sellest, kus ja millal võib metallidetektoriga käia ning kuidas peab käituma, kui midagi on leitud. Sedapuhku on foorum vene keeles, üritus on tasuta. Huvilistel palutakse registreeruda interneti teel merefoorumi infolehel.

Järgmine merefoorum on eestikeelne ja peetakse 4. oktoobril. Siis räägib Nele Kangert aarete jahist ja arheoloogiapärandist.

Eesti meremuuseum

Joonistus: Märt Laarmann

Seminar lindude kujutamisest kultuuris

Uuel nädalal, 21.–22. septembril, peetakse Läänemaal seminar „Tekstid ja linnud“. Keskendutakse lindude kujutamisele kultuuris: kirjanduses, folklooris, kujutavas ja audiovisuaalses kunstis, keskkonnaajaloos, aga ka ajakirjanduses laiemalt. Esimesel päeval toimub rahvusvaheline ingliskeelne uurijaseminar Laelatu bioloogiajaamas. Teisel päeval suundutakse Lihule mõisa saali (Tiigi 5, Lihula), kus kell 10 algab eestikeelne ettekandepäev ja õhtul saab osa võtta linnuretkest. Ettekannete ajakava leiab EOÜ portaalist. Retkest osavõtuks tuleb ennast kirja panna, kohtade arv on piiratud: ellemari@utkk.ee, tel 5191 1810.

EOÜ

Rohelise tee õhtul räägitakse arenguabist

Järgmisel kolmapäeval, 21. septembril, kell 18 korraldab Eesti Roheline Liikumine Tartu loodusmajas (Lille 10) jutuõhtu „Arenguabi: kas edendab või pärsib arengut?“. Omal nahal kogetust, kuuldust ja nähtust tuleb rääkima Keenias vabatahtlikuna töötanud Liina Haldna.

Arenguabi põhimõte on see, et toetust saaksid kõige vaesemad riigid, kus on head valitsemistavad. Seda selleks, et raha kurjalt ärakasutamise tõenäosus oleks väiksem. Kuid reaalsus on teine: sageli jõuab raha keskmisel järjel halva valitsemisega riikideni. Omaette probleem on sõltuvus lääneriikide rahast, kuna sellest on keeruline vabaneda. Seetõttu ongi küsitav, kuivõrd arenguabi rahastus tegelikult kedagi abistab või pärsib see hoopis abivajaja arengut. Jutuõhtul räägitakse ka arengukoostöö ja humanitaarabi koostöö tulevikust ning väljavaadetest. Üritus on kõigile tasuta.

Eesti Roheline Liikumine

MAAILMAST

Ainsa veebist leida õnnestunud joonise Salvelinus profundus’est on teinud Jörg Freyhof (allikas: www.fishbase.org)

Bodeni järve endeem on alles

Läinud nädalal, 6. septembril, Šveitsi riiklikus veeuuringute ja -tehnoloogia instituudis EAWAG toimunud infopäeval sai kokku veerand tuhat asjatundjat. Muu hulgas räägiti mitme organisatsiooni ja institutsiooni, sh EAWAG, osalusel ette võetud suure Alpi regiooni järvede kalastiku uurimise programmist „Project Lac“. Erilist tähelepanu pöörati süvavee kaladele ja tulemused olid pigem kurvad: enamikust järvedest on varem seal elanud süvaveeliigid kadunud. Näiteks 197 meetri sügavuses Zugi järves ei leitud allpool 30 meetrit enam peaaegu mingeid kalu.

Hea, et mitte öelda sensatsiooniline uudis tuli aga Bodeni (Constance’i) järve kohta: uurijail õnnestus leida mitu väljasurnuks peetud endeemse mägihõrna- ehk paalialiigi Salvelinus profundus isendit. Veel 1960. aastatel olid kohalikud kalamehed seda liiki üsna sageli püüdnud. Siis saabus aga nii pikk püügivaikuse periood, et 2008. aastal kuulutas maailma looduskaitseliit (IUCN) liigi väljasurnuks. See süvaveepaalia elab umbes 80 meetri sügavusel ning toitub lameussidest, väikestest koorikloomadest ja molluskitest. Nüüd muidugi on põhjust uurida, kui palju selle liigi esindajaid Bodeni järves veel elab.

EAWAG/AlphaGalileo/Uudistaja

Wageningeni ülikooli uurijate tehtud „röntgenipilt“ näitab Amazonase basseini metsade tervist. Mida tumedamat värvi täpid, seda aeglasemalt mets suudab taastuda (joonis: Wageningeni ülikool / AlphaGalileo)

Aeglane toibumine häiringuist näitab, et metsa elu on jõudmas lõppjärku

Viimastel aastakümnetel on maailma eri piirkondade metsad hakanud lausaliselt hävima. Nüüd on Hollandi Wageningeni ülikooli juhitud rahvusvaheline uurimisrühm leidnud meetodi, kuidas satelliidifotode järgi hinnata, millistele metsadele lüüakse hingekella.

Uuringu põhiautori, kaugseirespetsialisti Jan Verbesselti sõnul on väga kahetsusväärne, kui halvasti me oskame ette näha, millistes piirkondades võib mets kõige kergemini põua või muude stressitegurite tõttu hukkuda. Samas jälgib tohutu satelliidiarmee pidevalt ja detailselt meie planeeti. Miks siis mitte kasutada satelliidiülesvõtteid, sedastamaks ökosüsteemide haprust keskkonna häiringute suhtes.

Martin Herold rõhutab, et satelliidivaatluste aegread aina pikenevad ja andmestik tiheneb. Muude vaatlusandmetega kombineeritult võimaldavad need hakata tegema troopiliste metsade plastilisuse analüüse ulatuslikus ruumis ja üha pikenevas ajavahemikus.

Marten Scheffer selgitab: „Kui süsteem kaotab plastilisuse, hakkab ta pärast häiringuid järjest aeglasemalt taastuma. Sama juhtub siis, kui ökosüsteem hakkab hukkuma. Me oleme teinud kindlaks, kuidas metsade roheluse muutumine seda aeglustumist kajastab. Tänu sellele saame nüüd esimest korda ennustada metsa suutmatust tulla toime kliimamuutuste ja muude häiringutega.“

Wageningeni ülikool / AlphaGalileo / Uudistaja

Loodusajakirjade väljaandmist toetab:

Toimetanud Katre Palo

Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil palo.katre@gmail.com

12. septembril algas Eesti Looduse lugejamäng ETV saates “Osoon”. Kokku toimub kaheksa vooru: korra kuus anname eetris teada küsimuse samal kuul ilmunud Eesti Looduse kohta. Vastust küsimusele ootame e-posti teel osoon@loodusajakiri.ee või tavapostiga Eesti Looduse toimetus Veski 4 Tartu 51005.

Igas voorus loosime õigesti vastanute vahel välja raamatu kirjastuselt Varrak.  Vähemalt viiest voorust osa võtnute vahel läheb maikuus loosi Eesti Looduse aastatellimus ning kõigi osalejate vahel kaks pääset koos kaaslasega botaanilisele loodusretkele Puhtu-Laelatu looduskaitsealal.

——————————————————–

Lugejamängu 1. vooru küsimust kuuleb 12. septembri Osoonis, mida saab järelvaadata siit. Küsimus on esitatud Eesti Looduse septembrinumbri kohta. NB! Ajakiri ilmub ka digiväljaandena, mida saab soetada meie e-poest.

Ootame vastust hiljemalt 1. oktoobril aadressil osoon@loodusajakiri.ee või tavapostiga Eesti Looduse toimetus Veski 4 Tartu 51005.

——————————————————–

Juuli-augusti Horisondi Enigma esimesed kolm ülesannet andsid ühe punkti. Neljas, kõige raskemaks osutunud ülesanne andis 2 punkti. Maksimaalsed 5 punkti teenisid Allar Padari, Gert Schults, Kuldar Traks, Heldur Väljamäe ja Kevin Väljas. Vooru võitjaks osutus loosi tahtel Heldur Väljamäe. Vooru võitja saab kingituseks raamatu sarjast „Looduse raamatukogu“. Valikuvõimalustega saab tutvuda http://e-pood.horisont.ee/raamatute-tellimine/

Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) on Eestis laialdaselt levinud lehtpuu. Teda võib kohata metsade alustaimestikus, niitudel, metsaservadel, mererandadel, aedades ning linnahaljastuses. Pihlaka perekonnast leiab Eestis kasvamas veel pooppuu, keda kohtab looduslikult ainult Lääne-Eestis, mujal ainult haljastuses. Harilikust pihlakast ja pooppuust haruldasem on tuhkpihlakas, kes on looduskaitse all. Tema kasvab Saaremaa ja Hiiumaa läänepoolsetel aladel.

Üldiselt kasvab pihlakas kuni 15 meetri kõrguseks, kuid Eestis on teada üle 20 meetri kõrgusi puid. Puit on keskmise raskusega, kõva ja elastne. Sellest on valmistatud rehapulki, vankriratta kodaraid, höövleid, väiksemate tööriistade varsi, muusikariistade osi. Tänapäeval tehakse pihlakapuidust peamiselt ehteid ja suveniire.

Pihlakast saab hea saunaviha, mille võib teha ainult lehtedega okstest või koos marjadega, mis suurendavad viha masseerivaid omadusi. Marjadega viht tehakse enne, kui marjad on täiesti küpsed, ja pannakse kiiresti kuivama, et marjad ei pudeneks.

Kuidas pihlakat on toiduks tarvitatud, sellest loe lähemalt juba Eesti Looduse septembrikuu ajakirjast. Ajakiri saadaval hästi varustatud poodides ja kioskites. Digiajakirja leiab meie e-poest.

UUDISTAJA 

28. september 2016
 

LOODUSAJAKIRI SOOVITAB

Eesti Metsa sügisnumber

Debatirubriigis on seekord pikemalt juttu soode taastamisest, mis metsameestele tähendab osati ka tootlike metsade sooks muutmist. Tegu pole ju üksnes ammendunud turbakaevandusalade taastamisega: kraavid suletakse ka kuivendatud soometsades. Artiklis saavad sõna nii soode taastajad Priit Voolaid, Mati Ilomets ja Agu Leivits kui ka metsateadlane Hardi Tullus.

Ajakiri kõneleb ka sellest, et pool Eesti metsast ehk riigimets on ametlikult mahedaks kuulutatud. Arenguidee Mahe-Eesti ehk Organic Estonia eestvedaja Krista Kulderknup selgitab, mil moel saaks ametlikult mahemaaks kuulutada ka erametsa. Samuti räägib ta, miks on maheriigi kuvand Eestile oluline.

Kirjutis „Metsamarjad, seened ja ravimtaimed toovad leiva lauale“ pajatab neist, kes leidnud metsast sootuks muu tuluallika kui tavapärane metsaraie. Näiteks põdrakanepitee on nõutav kaup ka välismaal.

Viisteist aastat tagasi vuhises üle Virumaa maru, millesarnast polnud Eesti metsad näinud kuulsast 1967. aasta augustitormist alates. Millised õppetunnid torm metsameestele andis ning mis on saanud tohututest aladest, kus rajutuul oli metsa pikali lükanud, saab lugeda nn Tudu tormist kõnelevast artiklist.

Ühtlasi on kõne all lauljanna Heli Vahing ja tema talumetsad, Muhu valla puidusektor, Järvamaa linnade kunagised metsad, seakatk, majandamise ja looduskaitse ühendamine jm.

Eesti Mets

LOODUSAJAKIRJA SÕNUMEID

Veel paar päeva

saab võrgupaigas www.loodusajakiri.ee/eesti-looduse-fotovoistlus-2016/ üles laadida fotosid tänavusele Eesti Looduse fotovõistlusele. Aeg saab otsa 1. oktoobri keskööl.

Eesti Metsa peatoimetaja Kristiina Viiron (foto: Facebook)

Kuku tutvustab värsket Eesti Metsa

Iganeljapäevases Kuku raadio saates „Loodusajakiri“ tuleb sel ja järgmisel nädalal ehk vastavalt 29. septembril ja 6. oktoobril juttu ajakirja Eesti Mets sügisnumbri olulisematest kirjutistest. Saated paneb kokku ajakirja peatoimetaja Kristiina Viiron. Järgmistes saadetes võetakse vaatluse alla septembris ilmunud Horisont. „Loodusajakirja“ saateid saab järelkuulata Kuku veebilehelt (podcast.kuku.postimees.ee/saated/loodusajakiri).

Eesti Looduse lugejamäng kogub hoogu

Septembriga algas ETV saates „Osoon“ Eesti Looduse lugejamängu teine hooaeg. Igal kuul esitatakse üks küsimus sama kuu Eesti Looduse numbri kohta. Kokku on kaheksa vooru, mäng lõpeb maikuus. Vastuseid saab küsimusele saata umbes kolme nädala jooksul, täpsem kuupäev antakse teada eetris ja lugejamängu teemalehel. Vastuseid võib saata e-posti teel osoon@loodusajakiri.ee või tavapostiga aadressil Eesti Loodus, Veski 4, 51005 Tartu.

Iga vooru õigesti vastanute vahel loositakse välja üks auhinnaraamat kirjastuselt Varrak. Mängu lõppedes läheb vähemalt viiest voorust osa võtnud mängijate vahel loosi üks Eesti Looduse aastatellimus. Kõikide osalejate vahel selgitab loos need kaks õnnelikku, kes saavad juunikuus koos kaaslasega minna taimeretkele Puhtu-Laelatu looduskaitsealale; retke juhib Eesti Looduse peatoimetaja botaanik Toomas Kukk.

Kes soovib osaleda esimeses voorus, peab järelvaatama 12. septembri „Osooni“, kuulama küsimust, otsima vastuse Eesti Looduse septembrinumbrist ning saatma selle hiljemalt 1. oktoobril. „Osoon“ on eetris igal esmaspäeval kell 20.05, kordus teisipäeval ja laupäeval. Saadet saab ka ETV portaalis järelvaadata.

EESTI SÕNUMEID 

Infograafik: sõidukite heitmed ja tõhusus (allikas: keskkonnaagentuur)

Pelgalt uued autod ei taga liikluse tervislikkust ja keskkonnahoidu

Traditsiooniliselt 22. septembril tähistatud üleilmne autovaba päev keskendus üha suurenevale autostumisele ning sellega kaasnevatele keskkonnamõjudele.

Olgugi et autotootjad on hakanud rohkem rõhku panema ökonoomsusele ning tarbijad eelistama uusi ja energiatõhusamaid masinaid, suureneb pidevalt sõidukite arv teedel ja aina rohkem kilomeetreid läbitakse autodega. Seetõttu on transport Euroopa ainus majandussektor, kus kasvuhoonegaaside (KHG) heide on suurenenud (alates 1990. aastast 19,4%), nii et need hõlmavad Euroopa Liidu KHG koguheitest veerandi. Muu hulgas on transport suurim tervist ja keskkonda kahjustavate lämmastikoksiidide tekitaja, samuti on maanteetransport üks peamisi keskkonnamüra põhjustajaid.

Ka kõige säästlikumas nüüdisaegses automootoris kulub auto liigutamisele ainult veerand kütusest, ülejäänu neelab ebatõhus mehaanika ja abiseadmed või see muutub soojuskadudeks. Pealegi võib kütusekulu mõõtestendil ja maanteel suuresti erineda.

Viimaste aastatega on kasvanud küll elektriautode arv, ent sõiduautode koguarvust on see siiski väike osa. Elektriautod ei aita vältida ei liiklusummikuid ega -õnnetusi ega vähenda transpordisektori hõlmatud suuri maa-alasid. Pealegi pole selge tarbitava elektri ja elektriautode tootmise ökoloogiline jalajälg.

Euroopa keskkonnaagentuuri aruandes „Signals 2016 – Towards green and smart mobility“ tuuakse esile, et tervist ja keskkonda säästev ning arukas transpordisüsteem on võimalik ja vajab korraga eri lahendusi, näiteks investeeringuid paremasse linnaplaneerimisse, tõhusamate transpordiliikide eelistamist, alternatiivkütuste kasutust, selgemat hinnasõnumit, uuenduste teadusuuringuid ja nõuete jõulisemat rakendamist. Keskkonnasäästlikum ja arukam transport suudab korraga täita nii Euroopa liikuvusvajadused kui ka mitmeti parandada rahva tervist, näiteks sellega, et õhk on puhtam, liiklusõnnetusi ja ummikuid on vähem ning mürasaaste on väiksem. Aktiivsete liikumisviiside, näiteks kõndimise ja jalgrattasõidu soodustamine võib aidata südame-veresoonkonna haiguste ja rasvumise vastu.

Kokkuvõttes ei ole probleem ainult transpordisüsteemi eri osades, vaid selles, et inimesi ja kaupu on vaja viia ühest kohast teise lihtsalt, ohutult ning tõhusalt. Meil tuleb luua keskkonnasäästlikum, arukam ja terviklikum süsteem, mis rahuldab liikuvusvajadusi kasutajate nõudmiste järgi.

Eesti keskkonnauuringute keskuse andmetel on Eesti välisõhk üldjuhul puhas ja heitgaaside kogused jäävad normi piiresse. Seirejaamade näidud on suured juhul, kui mööda sõitvad autod pole tehniliselt korras.

Keskkonnaagentuur/Uudistaja

Nii on THE metodoloogia illustratsioonina kokku võtnud Eric Frommelt (allikas: www.timeshighereducation.com)

TÜ on parandanud oma positsiooni maailma ülikoolide edetabelis

Ajakirja Times Higher Education (THE) 21. septembril avaldatud maailma ülikoolide pingereas on Tartu ülikool tõusnud seni kõrgeimale kohale: vahemikku 301–350.

2004. aastast ilmuvat THE tabelit peetakse maailma mainekaimaks ja objektiivseimaks ülikoolide pingereaks. Pingerea koostamisel võetakse arvesse 13 tulemusnäitajat, mis on koondatud viide rühma: õpikeskkond (30% üldhindest), teadus (30%), teadustulemuste mõjukus (30%), tulu ettevõtetega sõlmitud lepingutest (2,5%) ja rahvusvahelisus (7,5%).

Võrreldes edetabeli läinudaastase väljaandega, on TÜ parandanud oma tulemust THE viiest indikaatorite rühmast neljas, sealhulgas eriti tuntavalt teadustöö mõjukuse poolest (viitamiste arv publikatsiooni kohta), kus TÜ paigutus teise detsiili. Bibliomeetrilises analüüsis võttis THE tänavu peale 12 miljoni teadusartikli arvesse üle poole miljoni raamatu ja raamatupeatüki, mis tagab kunstide ja humanitaarteaduste valdkonna varasemast parema esindatuse.

Edetabeli tänavuaastast väljaannet koostades hindas THE 1313 ülikooli ning reastas neist 980. Tabel ei arvesta väga kitsalt spetsialiseerunud ülikoole ega neid, mille teadusproduktsioon viimasel viiel aastal (2011–2015) on olnud alla 150 artikli aastas. Teise Eesti ülikoolina on pingereas Tallinna tehnikaülikool, mis paikneb positsioonil 601–800.

Vt THE kodulehelt http://bit.ly/2ctP37z.

Septembris avalikustati ka maailma 800 parimat ülikooli reastava edetabeli QS World University Rankings selleaastane ülevaade, kus TÜ saavutas samuti oma seni parima tulemuse, jõudes 347. kohale.

Tartu ülikool / Uudistaja

Eesti maaülikooli äsja nimetatud audoktor, Barcelona ülikooli professor Josep Peñuelas (foto: Rcasber/Wikimedia)

Maaülikool tähistas 65. aastapäeva

Eesti maaülikooli (EMÜ) 65. sünnipäeva tähistuse raames korraldati eelmisel nädalal hulk üritusi, millest tähtsaim oli muidugi reedene akadeemiline aktus maaülikooli peahoones.

Aktusel said diplomi kätte 16 uut doktorit, EMÜ audoktoriks promoveeriti Barcelona ülikooli professor Josep Peñuelas, taimede stressibioloogia ja globaalmuutuste ökoloogia uurija, kellel on rahvusvaheline haare. Peñuelas on õppinud Barcelona ülikoolis bioloogiat ja farmaatsiat ning kaitsnud 1985. aastal doktoritöö ökoloogia alal cum laude. Praegu töötab ta maailma üheks silmapaistvamaks kliimamuutuste mõju uurimise teadusasutuseks kujunenud globaalökoloogia uuringute keskuse direktorina oma alma mater’is.

Oma teadustulemuste põhjal on Peñuelas avaldanud kuus monograafiat ja üle 900 teadusartikli. Ta on viibinud üle 50 teadusasutuses rohkem kui 30 riigis, tema juhendusel on kaitstud 42 magistri- ja 36 doktoritööd ning kogemusi on omandanud 40 järeldoktorit.

Professor Josep Peñuelasel on tihe side Eestiga. Ta on korduvalt käinud EMÜs ja osalenud ühisprojektides; aastail 2011–2015 oli EMÜ teaduse tippkeskuse ENVIRON rahvusvahelise nõukogu liige. Ta on juhtivates teadusajakirjades avaldanud Eesti teadlastega üle 40 ühispublikatsiooni, neist 36 koostöös maaülikooli teadlastega, ning tema juhendusel kaitses Pille Mänd 2013. aastal doktoritöö. Kokkuvõtvalt saab tõdeda, et professor Josep Peñuelas on teenekas ja rahvusvaheliselt silmapaistev teadlane, kes on aktiivselt kaasa aidanud EMÜ teadusvaldkondade arengule, Eesti teaduse ja hariduse tutvustamisele maailmas ning tal on suuri teeneid maaülikooli sidemete arendamisel teiste ülikoolide ja teadusasutustega üle maailma.

Aastapäevaaktusel pidas akadeemilise loengu „Hääletu muld“ professor Alar Astover; tunnustati matemaatikaprofessor Mati Heinlood, kes ülikooli nõukogu otsusega nimetati EMÜ emeriitprofessoriks, EMÜ teenetemedali said professor Kalev Sepp ja emeriitprofessor Olav Kärt.

Eesti maaülikool / Uudistaja

TÜ meeskonna tarkvara vahendusel rekonstrueeritud 3D-kujutis mikrotuubulitest (allikas: TÜ FI) 

TÜ füüsikud teenisid võidu rahvusvahelisel tarkvaravõistlusel

Tartu ülikooli füüsikainstituudi (FI) teadlased võitsid 36 teadusrühma konkurentsis ülemaailmsel kõrglahutus-mikroskoopia tarkvara loomise võistlusel 3D-mikroskoopia kategoorias esikoha. Teise ja kolmanda koha selles kategoorias said Harvardi ülikooli meeskonnad.

Tartu ülikooli esindasid FI teadlased ja doktorandid Ardi Loot, Marko Eltermann, Andres Valdmann, Mihkel Kree ja Martti Pärs. FI molekulaarfotoonika vanemteadur Martti Pärs selgitas: „Tavamikroskoopia lahutusvõime on piiratud valguse difraktsiooniga, mis tähendab, et pole võimalik näha valguse lainepikkusest väiksemaid objekte. Kõrglahutus-mikroskoopia võimaldab aga saada sellest fundamentaalsest piirist kümneid kordi paremaid tulemusi, kui lülitada valgust kiirgavaid molekule ükshaaval sisse.“

Kõrglahutusmikroskoobil on kaks põhieelist tavamikroskoobi ees: võimalus näha palju väiksemaid objekte ja võimalus saada objektist 3D-kujutis. „Erinevalt tavamikroskoobist, kus väljundiks ongi meid huvitav pilt, põhineb kõrglahutus-mikroskoopia keerukatel pilditöötlusalgoritmidel, mille disainimine ja tarkvara loomine oligi võistluse mõte. Võistluse võitis see, kelle tarkvara suutis kõige täpsemalt molekulide tegeliku ruumilise paiknemise rekonstrueerida,“ rääkis meeskonnas tarkvara arendamist juhtinud doktorant Ardi Loot. Tänu kõrgemale lahutusvõimele ja 3D-pildile võimaldab kõrglahutus-mikroskoopia täiesti uudseid teadusuuringuid ning leiab laialdast rakendust keemias ja bioloogias näiteks raku peenstruktuuride uurimisel.

Võistlusest võtsid osa teadlaste töörühmad mainekatest maailma ülikoolidest ning tulemused kuulutati välja erialakonverentsil Lausanne’is. Konverentsil osalenud Loot rõhutas, et selline edu sai võimalikuks ainult tänu Physicumi eritöörühmade tõhusale koostööle.

Tartu ülikool / Uudistaja

Kabli linnujaamas on tihedad päevad (foto: Aivo Tamm / www.eoy.ee)

Kablis sündisid tihaste ränderekordid

Ornitoloogiaühingu kodulehelt sai läinud nädalal lugeda, et käes on tihaste rände tippaeg ning eriti arvukalt näeb rändavaid tihaseid läänerannikul.

Pärnumaal Kabli linnujaamas loendati 20. septembril üle 60 000 rändava aasta linnu rasvatihase, üle 23 000 sinitihase ja peaaegu 16 000 musttihast. 21. septembri kolme hommikutunni vältel loendati Kablis 47 000 rasvatihast, 12 000 sinitihast ja 9000 mustihast. Rasvatihase ja sinitihase puhul on tegemist Eesti ränderekorditega: mitte kunagi varem ei ole neid ühe päeva jooksul ühes kohas nii palju loendatud.

Sealjuures on oluline, et kõik tihased rändasid Kablis lõuna asemel hoopis põhja poole – seda nimetatakse pöördrändeks. Lääne poole rändavad linnud satuvad põhja-lõunasuunalisele rannikule ning kuna tihased eelistavad rännata pigem vastu tuult, võivadki nad sügisrändel püsivate põhjatuulte korral Kablis hoopis põhja lennata. Kirjeldatud juhul rändavad tihased läänes asuvatele talvitusaladele edasi hoopis Saaremaa või lausa Soome ja Ahvenamaa kaudu. Pöördrännet on Kablis tihaste puhul ka varem märgatud, näiteks 1974., 1981. ja 1987. aastal, mil põhja suunas rändas mõni tuhat isendit ehk 10–20% linnujaama läbinud rasvatihastest.

Tänavune hulgiränne on erakordne ka seetõttu, et Kabli linnujaama läbinud rasvatihaste hulk on viimastel aastakümnetel olnud võrreldes 1970. ja 1980. aastatega pigem tagasihoidlik. Samuti on Kablis rõngastatud rasvatihaste taasleidude kaugus tunduvalt vähenenud, mis näitab, et liik on viimastel kümnenditel muutunud paiksemaks.

Sel sügisel näeb märgatavalt rohkem rändavaid rasvatihaseid eduka pesitsusaasta tõttu. Kui kahel eelmisel aastal munesid teise kurna vaid vähesed paarid, siis sel aastal pesitsesid paljud rasvatihased kaks korda. Pealegi on rasvatihase levila kliimamuutustest tingituna nihkunud järjest kaugemale põhja poole ja see toob meilt läbi rändama rohkem põhjapoolseid tihaseid.

Üht põnevat rändeuudist sai mõni päev varem lugeda linnuhuviliste arvutilistist: soomlastest linnuvaatlejad Johannes Niska-Virta ja Ari Pokkinen olid 16. septembril Puisest üle rännanud sookurgede arvuks hinnanud 35 000. Asjatundjad kinnitavad, et sellist hulka ühel päeval rändavaid kurgi pole Eestis varem kunagi registreeritud.

EOÜ / Linnuhuvliste arvutilist / Uudistaja

Tallinna loomaaia teravmokk-ninasarvikud Kibibi ja Kigoma (foto: Signe Kalgan)

Illustratsioon ninasarvikute päeva veebilehelt www.worldrhinoday.org

Ninasarvikute seisund pole kiita

Tallinna loomaaias tähistati läinud pühapäeval, 25. septembril, ninasarvikute päeva. Ülemaailmne ninasarvikute päev oli täpsemalt 22. septembril, tänavu tähistati seda kuuendat korda.

Maailmas elab viit liiki ninasarvikuid. Kaks liiki, teravmokk-ninasarvik ja laimokk-ninasarvik, tuntud ka kui must ja valge ninasarvik, elavad Aafrikas. Neil on ninamikul kaks sarve. Kolm liiki, ühesarvelised india ninasarvik ja jaava ninasarvik ning kahe sarvega sumatra ninasarvik elavad Aasias.

Ninasarvikute olukord on kriitiline. Endiselt kütitakse loomi rohkesti ja kontrollimatult, et hankida sarvi, kaovad elupaigad ja saastatakse keskkonda. Ninasarvikute elu on ohus ka sõdivate riikide territooriumidel. Päeva eesmärk ongi eelkõige tõmmata nendele probleemidele üldsuse tähelepanu.

Tallinna loomaaias elab kaks teravmokk-ninasarvikut – Kibibi ja Kigoma, kes on mõlemad Tallinna toodud kaks aastat tagasi Saksamaalt. Aafrika looduses elab seda liiki loomi alla 5000 isendi, laimokk-ninasarvikuid on küll neli korda enam, ent salakütid ohustavad ka neid. Väärarusaamad sarvedest kui imerohust on visad kaduma, nii et 60 000-eurose kilohinnaga sarvede müük on vahendajaile tulus äri. Kui veel 19. sajandi algul oli maailmas umbes miljon ninasarvikut, siis inimtegevuse tõttu nende populatsioonid aina kahanevad, sumatra ja jaava ninasarvikud on lausa väljasuremise piiril.

Tallinna loomaaias sai ninasarvikute päeval orienteerumismängus oma teadmisi kontrollida, kuulata Aleksei Turovski loengut, jälgida, kuidas toidetakse Kigomat ja Kibibit ning vaadata Matsalu loodusfilmide festivali võistlustöid.

Tallinna loomaaed / Uudistaja

Jõhvi laboris on nüüd väga head töötingimused (foto: keskkonnaministeerium)

Keskkonnauuringute keskus on uuendanud Jõhvi laborit

Eesti keskkonnauuringute keskus (KUK) avas 16. septembril Jõhvi ajakohastatud laboratooriumi, mis on spetsialiseerunud vee- ja õhukvaliteedi mõõtmistele.

Kui varem oli laboris keeruline tagada õiget mikrokliimat, siis nüüd on ruumidel ajakohane ventilatsioon ja reguleeritav küttesüsteem, mis tagab analüüside hea kvaliteedi. Ruumide valgustites kasutatakse energiasäästlikku LED-tehnoloogiat. Enne remonti oli laboril kasutada 955 ruutmeetrit, nüüd aga paikneb laboratoorium 524 ruutmeetril, mis tagab ka igapäevakulude kokkuhoiu. Jõhvi laboris töötab 17 inimest.

Enim täienes labori seadmepark õhukvaliteedi mõõtmiseks vajalike seadmetega, mis on olulised eelkõige piirkonnas tegutsevatele suurema keskkonnamõjuga tööstusettevõtetele. Näiteks on kohapeal nüüd olemas seade, millega saab välisõhus kiiresti määrata äärmiselt ohtlikku mädamuna lõhnaga vesiniksulfiidi.

KUK Virumaa osakonna käsutuses on alates eelmise aasta lõpust kaks uut erivarustusega sõidukit, millega saab liigelda ka rasketes maastikuoludes. Varem ei saanud mitmesse proovivõtupunkti tavaliste sõiduautodega ligi.

Koos labori uue sisustusega läks projekt maksma üle 300 000 euro. KIK toetas ehitustöid keskkonnaprogrammi kaudu ligi 200 000 euroga. Üle 100 000 euro maksnud labori sisustus soetati Euroopa regionaalarengu fondi meetme „Keskkonnajärelevalve arendamine“ toel.

Keskkonnaministeerium/Uudistaja

Kaheksa riigi ekspertide koostöös valminud e-õppematerjalide kogumiku avaleht (allikas: edu-kit.sameworld.eu)

Arvutist leiab mahuka mitmekeelse õppematejali keskkonna kohta

Peipsi koostöökeskus teatas 14. septembril, et valminud on uus keskkonnaõigluse, kliimamuutuste ja keskkonnarände teemaline e-õppematerjal.

Kogumik, mille on koostanud kaheksa riigi eksperdid, aitab mõista mainitud kolme teemaga seotud küsimusi ja seoseid. Peale teksti on kogumikus üle 35 aktiivõppeks vajaliku juhendi. Õppematerjali leiavad huvilised aadressilt http://edu-kit.sameworld.eu/, peale eesti keele veel kümnes keeles.

Õppematerjal on kõigile tasuta kättesaadav, kuid tuleb end kasutajaks registreerida. Pärast registreerumist soovitavad koostajad esmalt vaadata lehe all olevat linki „Metoodika“, kus on jagatud selgitusi õppematerjali eesmärgi, ülesehituse, sihtrühma ja tarvituse kohta. Praegu on õppematerjalide kodulehel kättesaadavad kolme põhiteema alla jaotatud 60 suhteliselt lühikest ja kokkuvõtvat teksti koos fotode, graafikute, jooniste ja lühifilmidega; kasutatud kirjanduse ülevaade, väike teemasõnastik ning üle 35 aktiivtegevuse juhendi, sh küsimustikud (üle 9-aastastele, üle 11-aastastele ja üle 14-aastastele).

2017. aastal lisanduvad õppematerjalile audiovisuaalsed loengud, samuti täiustatakse e-õppematerjali. Pärast e-õppematerjaliga tutvumist soovitatakse õpetajatel osaleda EduKiti kohta käivas lühiküsitluses, mille abil võib saada võimaluse kutsuda oma kooli EduKiti aktiivõppeprogrammi ellu viima juhendaja Peipsi koostöökeskusest.

Õppematerjal on valminud tänu projektile „S.A.M.E. World. Jätkusuutlikkus, teadlikkus, keskkond maailmahariduses, Euroopa arengukoostöö aastal 2015“, kus Peipsi koostöökeskus on üks partner. Projekti tegevusi rahastavad Euroopa Liit ja Eesti välisministeerium arengu- ja humanitaarabi rahaga.

Peipsi koostöökeskus / Uudistaja

Postmodernistlik Paide kultuurimaja on valminud 1987. aastal (foto: kuma.fm)

Paide kultuurimaja on nüüd kultuurimälestis

Kultuuriministeerium teatas 15. septembril, et minister Indrek Saar allkirjastas käskkirja, millega tunnistati Paide kultuurimaja kultuurimälestiseks. 1980. aastate arhitektuurist on nüüd kaitse all kolm hoonet: Paide kultuurimaja, Ugala teatrimaja Viljandis ja Tallinna linnahall.

Paide kultuurimaja (arhitekt Hans Kõll, valmimisaasta 1987) on postmodernistlikus stiilis esindushoone, mis on arhitektuuriväärtusena terviklikuna säilinud ja endiselt kasutusel kultuurimajana. Muinsuskaitse nõukogu tegi kultuuriministrile ettepaneku tunnistada Paide kultuurimaja kultuurimälestiseks tänavu kevadel.

Kultuuriministeeriumi muinsuskaitsenõuniku Liina Jänese sõnul teeb Eesti praegu läbi sama arengut, mida teisedki Läänemere-äärsed riigid, kes on hakanud hindama ja ümber hindama teise maailmasõja järgset arhitektuuri: „Soovime tasakaalustada ja kaasajastada mälestiste nimekirja selliselt, et see hõlmaks parimaid näiteid ka Eesti uuemast arhitektuurist.“

Kultuuriministeeriumi tellimusel inventeeriti aastatel 2007–2012 üle Eesti uuem arhitektuuripärand. Maakondade kaupa pandi kirja üle 3000 arhitektuuriobjekti ning koostati neli alusuuringut teemade kaupa. Ekspertidest koosnev nõukogu valis välja kõige väärtuslikumad ja 20. sajandi ehituspärandit kõige paremini iseloomustavad objektid. Seejärel koostatud eksperdihinnangute järgi vastab mälestise tunnustele 114 objekti, nende seas Paide kultuurimaja.

Muinsuskaitsenõuniku kinnitusel pandi toona kirja lausa 31 kultuurimaja, kuid muinsuskaitseamet otsustas teha ettepaneku tunnistada kultuurimälestiseks ainult Paide kultuurimaja. „Erilisust lisab Paide kultuurimaja puhul asjaolu, et seal on säilinud ka algne sisearhitektuur,“ selgitas Jänes.

Kultuuriministeerium/Uudistaja

TASUB OSALEDA

„Rakett 69“ mullused finalistid tallinlanna Frida Laigu ja tartlane Gregor Randla (foto: Ülo Josing / ERR)

Noorte teadusvõistlusele „Rakett 69“

saab sooviavaldusi esitada 10. oktoobrini. 2017. aasta jaanuaris algab mängu seitsmes hooaeg. Kandideerimisavaldus tuleb esitada aadressil rakett69.ee/kandideeri/. Seejärel tuleb oodata kutset esimesele vestlusele, kus kohtunikud selgitavad välja kandidaadi sobivuse eelvõistluseks. 15 kiiremat ja nutikamat lubatakse edasi põhivõistlusele, mille lõpus terendab 10 000 euro suurune stipendium ning kolmele parimale ka pääs asuda sisseastumiseksamiteta õppima Eesti ülikoolidesse.

Viis hooaega järjest olid „Rakett „69 pardal võidutsenud noormehed; „raketineedusena“ tunduma hakanud korrapära murdis kuuendal hooajal lõpuks Frida Laigu, kes pingelises lõppmängus alistas teise finalisti Gregor Randla.

Fotomälestus mulluselt teadlaste öö festivalilt (foto: www.xn--teadlaste-87aa.ee)

11. teadlaste öö festival

algas juba esmaspäeval, aga kulmineerub nagu ikka reedel. Tänavu on festivali teema teadus ja ulme: fookusesse on võetud teaduse ja tehnoloogia kiire areng ning selle ulmelised mõõtmed. Festivali kava leiab lehelt www.xn--teadlaste-87aa.ee/.

Festivali tegevuskohti on tõesti üle Eesti ja üksikürituste hulk on üle 900. Vaid üks iseäralik näide: Ahhaa teadusteatri kõige populaarsemaid katseid näevad ka Elroni rongiga Tallinna-Tartu ja Tartu-Tallinna liini reisijad. Esimesed teadusteatri etendused olid rongis esmaspäeval, ees on veel tänased (kell 13.17 väljuval Tartu-Tallinna reisil ja 16.35 Tallinna-Tartu reisil) ning reedesed (8.46 Tartu-Tallinn ja 12.42 Tallinn-Tartu).

Ain Kallis koduses töötoas (foto: Toomas Jüriado)

Eesti loodusmuuseumi Öökulli akadeemias

on homme, 29. septembril kell 18 külas meteoroloog, klimatoloog ja publitsist Ain Kallis. Loengus saab kuulda, kuidas kliima on aja jooksul muutunud ja kuidas muutub nii lähemas kui ka kaugemas tulevikus ning mida toovad need muutused kaasa inimeste igapäevaellu.

Osaleda soovijatel ei ole vaja enne registreeruda, osa saab võtta muuseumipiletiga (3/5 eurot). Eesti loodusmuuseum asub Tallinna vanalinnas Lai 29a.

Botaanikaaia kaunviljaliste seas kasvab ka pundarvikk (foto: www.botaanikaaed.ut.ee)

TÜ botaanikaaia näitus „Läätseleemest autokütuseni“,

mis avatakse sel reedel, 30. septembril, tutvustab ubasid-herneid ja nende sugulasi, sest ÜRO on kuulutanud käesoleva aasta kaunviljaliste aastaks, et rõhutada nende viljade tähtsust taimse valgu allikana. Näitusel saab näiteks teada, mis on mügarbakter, kust pärineb juveelide mõõtühik karaat ja millega on kangaid siniseks värvitud või milline näeb välja rasvauba, tamarind, maapähkel ja mimoos.

Näitus on avatud 30. oktoobrini.

Kaader vendade Lumiere’ide filmist (allikas: http://www.ajaloomuuseum.ee/)

120. aasta möödumist esimesest kinoetendusest

saab tähistada 1. oktoobril kell 15–17 Eesti ajaloomuuseumi Suurgildi hoones (Pikk 17, Tallinn).

Esimest korda näidati Eestis liikuvaid pilte ehk kino uue kalendri järgi 4. oktoobril 1896. aastal Tallinnas samas hoones, toona börsihoones, kus esitati publikule kümme filmipala. Seekord on filmiprogrammi valitud palad vendade Lumiere’ide, vendade Skladanowskyte ja Thomas Alva Edissoni loomingust. Kuulda saab filmide saatemuusikat ja ettekandeid ning osaleda mälumängus.

Looduseuurijate seltsi maja Tartus Struve 2 (foto: Toomas Jüriado)

„Kuidas Hannibal oma elevantidega üle Alpide pääses?“ 

on Tartus Eesti looduseuurijate seltsis (Struve 2) 29. septembril kell 17.15 algava Peeter Somelari ettekande teema. Ligi 2000 aastat on ajaloolased ja loodusteadlased vaielnud selle üle, millist teed pidi ületas Hannibal Alpid. Viimasel ajal on probleemi püütud käsitleda ootamatust vaatenurgast, otsides lahendusi … muistse sõnniku tarvitusest.

Tartu loodusmaja (foto: Toomas Jüriado)

Loodus- ja reisikirjanduse lähilugemisseminaride sari

saab Tartu loodusmajas (Lille 10) alguse täna õhtul kell 18. Seminarid hakkavad igal teisel kolmapäeval toimuma Tartu loodusmaja ning eesti kirjanduse seltsi koostöös. Loetakse nii kodumaised kui ka maailmakirjanduse kuldvaramusse kuuluvaid tekstikatkendeid. Seminare juhib Tartu ülikooli maailmakirjanduse magistrant Kaisa Ling.

Aasta linnu joonistusvõistluse

on välja kuulutanud Eesti ornitoloogiaühing, Tartu kunstnike liit, Tartu lastekunstikool ning TÜ loodusmuuseum ja botaanikaaed. Joonistusi aasta linnust rasvatihasest ja meie teistest tihastest oodatakse kuni 20. oktoobrini. Vt www.eoy.ee/rasvatihane/joonistusvoistlus. Joonistusi hinnatakse neljas vanuserühmas, parimaid autoreid autasustatakse 18. novembril TÜ loodusmuuseumis.

Viimati oli samasugune võistlus 2001. aastal ja ka siis koosnes see kahest teemaplokist: arhitektuur enne ja pärast 1990. aastat. Ajaloolise arhitektuuri kategoorias võitis rootslane Michael Perlmutter seeriaga Tallinna Liiva kabeli interjöörist (allikas: Eesti arhitektuurimuuseum)

Arhitektuurifoto võistlus,

mille Eesti arhitektuurimuuseum korraldab selleks, et elavdada arhitektuurifotograafiat kui erilist fotožanrit, koosneb kahest teemavaldkonnast, milles tuleb esitada kahest kuni neljast fotost koosnevad seeriad. Esimese valdkonna teema on klassikaline arhitektuurifoto, mis dokumenteerib Eesti arhitektuuriteost või linnaruumi, mis on rajatud teise maailmasõja järel. Teises, ajaliselt määratlemata valdkonnas saab aga kohalikku arhitektuuripärandit jäädvustada täiesti vabalt, ainsaks piiriks on pildistaja fantaasia. Kummagi teemavaldkonna foto peaauhind on 1000 eurot.

Fotode esitamise tähtaeg on 27. november 2016. Näitus võidutöödest ja ülejäänud fotode paremikust avatakse arhitektuurimuuseumis 2017. aasta kevadel.

Allikas: linnamuuseum.tartu.ee

Tartu Linnamuuseumis näitus

„Ajaloo prügikastist ajalukku. Jäätmed, teadus ja äri keskajast tänapäevani“ avati 15. septembril. Eri aegadel on jäätmete sekka sattunud asju, mida hiljem väärtuslikuks peetakse. Näitusel saab tutvuda kõnekamate Tartu prügi hulgast leitud esemete ja nende lugudega. Ühtlasi tutvustab näitus jäätmetega ümberkäimise viise ning sellega seotud elukutseid. Näitust saab muuseumi esimese korruse näitusetoas vaadata 1. aprillini.

Tuntud maja Tammelinnas Tamme puiesteel (foto: Toomas Jüriado)

XIII Tammelinna päevad

algasid Tartus esmaspäeval ja kestavad laupäevani. Siis, kell 11, algab päevade keskne üritus, perepäev Tamme staadionil, kuhu suundub 10.30 Tamme kooli juurest algav rongkäik. Täna on rohke programmiga kogukonnapäev, sealhulgas õhtune jalutusretk Tammelinna ajaloolistel radadel. Homme keskpäeval on plaanis mihklipäevalaat ja õhtul lemmikloomapäev, reede õhtul saab Tamme gümnaasiumis (Nooruse 9) osaleda teadlaste öö programmis. Vt tammelinnaselts.ee/et/?page_id=211.

Postimuuseumi viimasel tööpäeval on kasutusel Indrek Ilvese kujundatud kõrvaltempel

ERMi postimuuseum paneb uksed kinni

Postihuviliste kurvastuseks on Tartus Rüütli 15 tegutsenud postimuuseum reedel 30. septembril huvilistele lahti viimast päeva. Viisteist aastat on pikk aeg, kuhu mahub hulgaliselt toredaid näitusi ja üritusi.

Filateeliahuviliste postiloendis kinnitati läinud nädala mitmes postituses, et ERMi juhtkonnal pole kavas teeneka muuseumi kogusid püsiväljapanekuna enam näidata.

Kaader mägrakaamerast (allikas: www.looduskalender.ee/n/mager)

Aasta looma luulevõistlus,

mille on korraldanud Eesti loodusmuuseum, MTÜ Aasta Loom ja looduskalender.ee, kutsub osalema koolilapsi. Mägrateemalist loomingut on esitama oodatud kõik huvilised algklassidest gümnaasiumilõpetajateni. Kirjatükke võib saata nii luulevormis kui ka lühijutustustena.

Eesti- või venekeelne luuletus või lühijutt ei tohiks ületada 1000 tähemärki; võistlustöö tuleb märksõnaga „Luulevõistlus“ saata hiljemalt 9. oktoobriks aadressil muuseum@loodusmuuseum.ee. Võitjad selguvad 16. oktoobriks, parimate tööde autoreid ootab retk Eesti suurimate ja ilusamate mägralinnakute juurde juba oktoobri lõpus.

Vt ka mägra-aasta kodulehte http://www.looduskalender.ee/n/mager.

„ZoFo 2014“ peaauhinna sai Natalja Bergi foto „Veeagaam“

Tallinna loomaaia fotovõistluse „ZoFo 2016“

piltide saatmiseks on jäänud veel paar päeva: koos septembriga saab ka võistlus otsa. Kui kahel eelmisel ZoFol pildistati loomaaia asukaid kevadel ja suvel, siis seekord oodatakse võistlusfotosid sügisesest loomaaiast. Vt http://tallinnzoo.ee/zofo/.

Kaader külastusmängu tutvustusvideost

Otsa saab ka H2O külastusmäng:

seegi kestab 30. septembrini. Kõik, kes on käinud vähemalt kuues keskuses, osalevad mõnusate auhindade loosimisel. Vt jaaaeg.ee/et/kulastusmang/.

MAAILMAST

Aasia kraetrapil on sedavõrd hea varjevärvus, et ligikaudu kalkuni suurune lind muutub kõrbes või liivastel kuivadel rohumaadel lausa nähtamatuks (foto: Sergey Yeliseev / BirdLife)

Kuveidi rannavalve teeb liigikaitsetööd

Septembri alguses pidas Kuveidi rannavalve tavapärase kontrolli käigus kinni Doha sadamasse suundunud Iraani laeva, millega püüti riiki sisse tuua sada aasia kraetrappi (Chlamydotis macqueen). See liik on kantud IUCN punases nimistus ohualdiste (vulnerable) liikide hulka. Kraetrapi on sellisesse seisundisse viinud jaht ja püük esmajoones talvitusaladel Pakistanis ja Iraanis. Araabia maades on selle linnu järele suur nõudlus: teda kasutatakse peibutisena, et õpetada välja jahipistrikke.

Peale kraetrappide avastati laevalt ka 16 mitut liiki pistrikku, enamasti rabapistrikku. Kui Kuveidi keskkonnakaitseliidu eksperdid asja uurisid, tuli ilmsiks, et kõik pardal olnud linnud olid püütud loodusest ja neid üritati Kuveiti tuua igasuguste ametlike dokumentideta. Salakaubavedajad arreteeriti ja neid ootab ees kohtutee.

Aasia kraetrappide arvukus on viimastel aastakümnetel rängalt vähenenud. Liiki ohustab ka elupaikade kadu, kuna rohumaid on laastanud ülemäärane kariloomade hulk, ent suurim oht on siiski jaht. Suurepärase varjevärvuse tõttu on kogukat lindu raske märgata ja seetõttu on ta jahimeestele põnev proovikivi. Aga ehk rohkemgi kui püssi ette satub kraetrappe püünistesse, sest araabia pistrikukasvatajad peavad teda kõige sobivamaks liigiks, kellega lihvida oma pistrike jahioskusi. Sageli on pistrikukasvatajad väga jõukad inimesed, kes on valmis oma soovide täitumiseks maksma väga suuri summasid ja nii tekib mõnelgi jahimehel ahvatlus jahikeelule läbi sõrmede vaadata.

BirdLife/Uudistaja

  KOMMENTAAR

Väikse väina tammil (foto: Toomas Jüriado)

Muhu väina tammist

(postiloendist Loodusaeg, 22. septembril)

Meenutan alustuseks oma õpetaja Erast Parmasto loenguid teadusest: üks teaduse olulisemaid tunnuseid on falsifitseeritavus, igat teaduslikku hüpoteesi peab põhimõtteliselt olema võimalik ümber lükata. Iseäranis ilmne on see loodusteadustes, kus samadele faktidele tuginedes on võimalik püstitada täiesti vastupidiseid hüpoteese.

Meenub üks tuntud Eesti loodusteadlane, kes enne kliimasoojenemise teemal antud intervjuud küsis ajakirjanikult: „Kuidas te tahate, kas ma räägin kliima soojenemisest või hoopis kliima jahenemisest?“. Põhimõtteliselt oligi tal õigus, võibki leida märke nii ühest kui ka teisest – tõlgenda, nagu tahad.

Väinatammi avade mõju ei saa kindlasti ühe eksperdirühma koosolekuga lõplikult otsustada. Võime leida teistsuguse eksperdirühma, kes arvab täiesti vastupidi. Olen suhelnud näiteks ihtüoloogidega, kes peavad avasid kalanduse seisukohalt kindlasti kasulikuks. Nii et praegust eksperdihinnangut võiks vaadata kui üht võimalikku varianti.

Ilmselt on õige ka see, et avad tulnuks tammi teha juba sajand tagasi ning et avad pole mingi imevahend, mis toob tagasi puhta mere ja suured kalasaagid. Aga proovida võiks. Ühtaegu tuli meelde Eerik Kumari raamat „Eesti NSV linnud“ (1954), kus ta on talvikese kohta kirjutanud: „ .. kahju toob põllumajandusele vähe, kuid ka tekitatud kasu pole kuigi suur“. Ma igatahes toetan avade rajamist ka juhul, kui nende võimalik kasu pole üheselt tõestatud. Hullemaks Väikese väina seisund sellest kindlasti ei lähe (mõju Käina lahe, Tallinna lahe või Peterburi vetikakooslustele tuleb muidugi uurida, aga eeldatavasti on see väikene). Kahtlemata on kulukas tammi avasid rajada, aga teiselt poolt vaadates on ka ehitajatele tööd vaja ja SKP-d tuleb suurendada. Enne RailBalticu rajamist tuleks ikka Väinatammi avad ära teha.

Ja kas poleks tegelikult õige kuulata mitte niivõrd teadlaste, kuivõrd kohaliku kogukonna ja huvirühmade arvamust?

Toomas Kukk

  LÕPUPILDID: MÕNI MEENUTUD SEPTEMBRIST

Talikülaliste, siidisabade ja hallrästaste toidulaud on ootel

Teisel septembrinädalal Tartus peetud tänavakunstifestivali aegu sai mõnigi aed …

… ja sein põneva kujunduse

Metsade seenerohkus laskis sel aastal koostada eriti uhked seenenäitused. Fotol jagab Tartu loodusmaja näitusel selgitusi väsimatu Kuulo Kalamees

Tartu botaanikaaias oli paaril päeval võimalik otsida kännuseeni ja saada nendega nägupidi tuttavaks

Legendaarne keemiaõppejõud ja TÜ muuseumi isa Tullio Ilomets sai suvel 95-aastaseks. Mehe tööhoog pole vaibunud: kui 15. septembril seda soliidset sünnipäeva TÜ muuseumis tähistati, esitles Ilomets üksiti oma vast ilmunud raamatut, monograafiat „William Henry Fox Talboti fotode ja fotogravüüride kollektsioon Tartu Ülikooli Raamatukogus“

Mitte ainult seene-, vaid ka õunasaak on tänavu suurepärane

Paar nädalat tagasi püsis suurem jagu tammetõrusid veel puus, nüüd enam mitte. Ja kui järgmisteks päevadeks ennustatud tugev tuul puhuma hakkab, siis pudenevad need viimasedki

Emajõe kaldapealne: esiplaanil veel päris suvised amplid, tagaplaanil juba traditsiooniks saanud igasügisene kaasava eelarve väljapanek jalakäijate sillal

Käsil on sügisene suur maalritöö. Puhassinine taevas kahel viimasel fotol jääb meenutama, et eelmise nädala lõpus ja esmaspäeval oli imeilus, lausa suvine ilm

(fotod: Toomas Jüriado)

Loodusajakirjade väljaandmist toetab:

Toimetanud ja pildistanud Toomas Jüriado

Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil toomas1307@hot.ee

Why do the birds come to town?
Marko Mägi explains reasons why birds come to or nest in towns and comes to the conclusion that there is no sense to fight the birds. Instead, we have to learn how to live side by side.

Who was the first to use the word cell as a biological term?
Mait Talts looks back at how the central term of nowadays biology found its way to the written Estonian language in the 18th century.

Orchid of the year: Royal Helleborine is one of the most common orchids of Estonia
Ülle Jõgar and Tiiu Kull describe the orchid of the year 2016: although the Royal Helleborine is quite common in Estonia, its findings should more precisely recorded.

Lichens of wooded meadows require light. Lichens in Estonian semi-natural habitats I.
Ede Oja and Inga Jüriado start introducing the lichens of our semi-natural habitats from wooded meadows, where favorable habitats are formed by old trees and good light conditions.

Climate changes. Our future: land rise or flood?
Alar Rosentau, Merle Muru, Enn Karro and Mait Sepp draw attention to the possibility that in the future, climate changes may cause floods in the coastal areas of Estonia – this is something that should be considered when building or buying home in the area.

A location in Estonia: Where does Uku live?
Juhani Püttsepp has looked for places named Uku from all over Estonia, focusing on the Uku cave on the riverbank of the Võhandu River in the end.

Interesting Estonia: Forest megaphones chime from Pähni all over the world
Triin Männik explains the reasons for creating megaphones/speaking tubes at Pähni, Võrumaa.

Tiit Kändler’s essay: The essence of life should be searched from the Earth

Versatile black elder
Triin Nõu gives advice on how to use the blossoms of black alder to make syrup and tea.

Interview: Nature protection and people should come closer together
Toomas Kukk has interviewed Marko Pomerants, the Minister of Environment of Estonia.

Hiking trail: The call of the Nõva pine forests
Marju Pajumets suggests to take hikes on the sand dunes and pine forests of North-West Estonia, more specifically on the 7.5 km long Liivanõmme hiking trail.

Practical tips: How to shoot photos of amphibians and reptiles
Urmas Tartes and Arne Ader concentrate on taking pictures of reptiles and amphibians: you do not need a special hideout for photographing these animals.

Royal Botanic Gardens Victoria at Melbourne
Urmas Roht shares his impressions from the botanic gardens of Melbourne, which attracts visitors with its location in the city center, and certainly with its species diversity.

The location of the ancient port Portus Novus has finally been found
Jaan Laas has finally found the actual location of the ancient port situated at the western part of the Saaremaa Island. The location has been searched for over a hundred years.

Why have the large pike-perches disappeared?
Kai Ginter and Küll Kangur look for the reasons why we have to settle for increasingly smaller sized pike-perches.

Voluntary work in nature can become a nice addiction
Triin Nõu gives and overview of the nature bees organized by the Estonian Fund for Nature: taking part in such voluntary work gives an opportunity to do something good and see exciting places.

Eurasian wren
Karl Adami describes and Pictures Eurasian wren, whose favorite habitats include thick woods that do no attract a Sunday walker.

Water purification with cattle
Ilona Lepik suggests to bring cattle back to the coasts: grazed grassland helps to improve the environmental condition of the waterbody.

How to save the world
Juhan Javoiš introduces biologist Alan Savory’s seemingly surprising viewpoints: grazing helps to avoid desertification, not increase it.

The diverse world of alvar lichens. Lichens in Estonian semi-natural habitats II
Ede Oja and Inga Jüriado continue introducing lichens of semi-natural habitats: alvars can be home for species of tundra as well as of steppes.

The hostages in Estonia during the middle ages Crusades
Kristjan Kaljusaar looks back at the ancient times, when taking hostages was a common practice on the western coast of the Baltic Sea.

Relations between surface water and ground water at the Tuhala karst area
Oliver Koit introduces the results of the newest research regarding hydrology of the Tuhala karst area: as expected, the ground water and the surface water are closely connected.

Interesting Estonia: Helme Orjakivi (Slave Stone)
Ahto Kaasik describes one of Estonia’s best-known sacrificial stones at Helme. Numerous folk tales are associated with the stone.

Interview: If you don’t spot the problem with your own eye, it doesn’t mean that the problem doesn’t exist
Rainer Kerge has interviewed Mart Jüssi, a researcher of seals and the Baltic Sea.

Practical tips: How to take photos of plants and choose them to illustrate a story?
Urmas Tartes and Arne Ader give advice on the very hard task about photos of plants.

A location in Estonia: Hooters of Lake Hino
Juhani Püttsepp tells about the mysterious Arctic loon, a species almost disappeared from Estonia. There are still some Arctic loons at Lake Hino.

Asian longhorn beetle – a new threat to our park and forest trees
Kaljo Voolma warns against a dangerous invasion beetle species, who has arrived in Estonia: it damages mostly deciduous trees.

Azores: a well-kept secret in the Atlantic Ocean
Madli Jõks introduces a little-known destination in the Atlantic Ocean. These Portuguese islands are characterized by the abundance of endemic plant and animal species.

Practical tips: Rowanberry in a jar and at sauna
Triin Nõu suggests to pay more attention to the common rowanberries: marinated rowanberries taste excellent.

The working bees dedicated to find grouse include long days full of excitement
Siim Kuresoo gives an overview of working bees, which were called to life in order to improve knowledge of the biology and habitat preferences of an endangered bird species.

Võrreldes maismaaelupaikadega on mere kohta teada võrdlemisi vähe. Suuresti on see seotud asjaoluga, et mereuuringud eeldavad erivahendeid, on kulukad ja keerulised. Ajapikku on tehnoloogiline areng seda valdkonda edasi viinud. Nõnda teame nüüdseks põhjakoosluste kohta tunduvalt rohkem. Ometi hõlmab see infopagas kõigest kolmandikku meie merealast. Ülevaate praegustest teadmistest, väärtuslikumatest mereelupaikadest, nende tähtsusest ja ohtudest annavad TÜ Eesti mereinstituudi teadlased. Muu hulgas selgub, miks Läänemeres elutsevat söödavat rannakarpi meil ei sööda, mis on Läänemere vihmametsad ning milliste salapäraste leidude otsa on mereteadlased uuringute käigus veel sattunud. Kõnealuse artikli ühelt autorilt uurime ka seda, miks Väikese väina tammi avad Läänemere kehva seisundit ei parandaks.

Mereteema jätkub tänavusele merekultuuriaastale väga kohases kirjutises: Toivo Meikar meenutab Eesti varasemaid tuntumaid navigatsioonimärke. Nimelt on lähimeresõitudel läbi aegade lähtutud rannal kasvavatest puudest, suurtest kividest jms, hiljem ka ehitistest, näiteks kirikutornidest. Mõistagi on kõne all Naissaare fenomen.

Puud ja metsad on ilmselgelt eestlaste rikkus. Et saada veelgi paremat puitu, on üksjagu metsamaid aegade jooksul kuivendatud. Teame hästi, et see soodustab puude kasvu. Paraku on märksa vähem välja selgitatud, mis toimub muude elustikurühmadega, näiteks kahepaiksete või epifüütidega. Looduskaitsebioloog Liina Remm on olukorda kirjeldanud ilmekalt ja radikaalselt: kuivendus on kui jaht mitmekidalise harpuuniga. Kuivendusjärgsete muutuste jadale antakse avalöök kraavide kaevamisega. Artikkel keskendubki sellele, mis seejärel juhtub, kuidas puidutootmise ja looduskaitse konflikti leevendada ning kas tekitatut on võimalik tagasi pöörata.

Kuivendusteemaga haakub tänavuse aasta mullaks valitud rabamuld. Sedasorti mulda leidub kõige enam madalike aladel Pärnu, Võrtsjärve, Alutaguse ja Peipsi kandis. Rabamulla iseärasustest ning ka soode taastamise vajalikkusest kirjutab Eesti tuntuim mullateadlane Raimo Kõlli.

Eesti maastikest ja metsadest toome oktoobrinumbris esile Pangodi varjulised metsarajad, sügava Väike-Palkna järve Eesti-Läti piiril ja hinnatud paopaiga Emajõe Suursoos. Meenutuseks rikkalikust seenehooajast õpetavad Urmas Tartes ja Arne Ader, kuidas teha häid seenefotosid, millest oleks abi ka liiki määrates. Metsaannid on kõne all veel teiseski kirjutises: anname nõu, mida teha pohladega.

Intervjuus geograaf Anto Aasaga selgub aga, kuidas on võimalik üle lugeda Peipsi ümbrusesse sattunud Läti turistid: piiriületust ju kirja ei panda ja majutuskohti nad enamasti ei kasuta. Siin peitub võti mobiilpositsioneerimises: sedalaadi uuringuid on eestlastest geograafid teinud innukalt ja edukalt, isegi olnud selles vallas maailmas esirinnas.

Eesti Loodust saab lugeda nii paber- kui ka digiajakirjana.