MARILYN MÄGI
Ligi viiel aastakümnel, mis möödus 20. sajandil Nõukogude okupatsiooni oludes, ei olnud suuremal osal eestlastest kuigipalju reisi- ega liikumisvõimalusi. Raudne eesriie lahutas tavainimese läänemaailmast ning ka Nõukogude Liidu piirides reisimine nõudis praeguse ajaga võrreldes tunduvalt enam pingutust. Nii jäidki paljud sihtkohad kättesaamatuks unistuseks.
Ent oli ka neid eestlasi, kelle elukäik kulges teisiti ja kes kodumaa isoleeritusest hoolimata said rännata rohkem ja kaugemale, kui rahvuskaaslased tol ajal või isegi sel sajandil. Üks nendest oli Fred Kraav: 3. juunil 1923. aastal Antslas sündinud kaugsõidukapten ja kirjanik, kes läks Teise maailmasõja eelõhtul 16-aastase noormehena esialgu ajutiselt tekipoisina merele, kuid jäi sõjakeerises ja selle järellainetuses Eestist eemale pisut enam kui 50 aastaks.